Kaitseväe logistika strateegia kujundamine erineb eraettevõtete strateegia loomisest

Kaitseväe logistika strateegia kujundamisel tuleb arvestada eriliste aspektidega võrreldes eraettevõtetega.

Logistika tähtsus on tänapäeval järjest enam kasvanud. Ettevõtted näevad seda ühe tähtsama konkurentsieelise allikana, kuna logistikast sõltuvad suurel määral kulud ja klienditeeninduse tase. Peale eraettevõtete teostavad logistilisi toiminguid ka mitmed avaliku sektori organisatsioonid, näiteks politsei, piirivalve, tolli- ja maksuamet jmt. Termin ?logistika? ei kuulu spetsiaalselt ei avaliku ega erasektori juurde, logistilise juhtimise põhikontseptsioonid on samad nii era- kui ka avalikus sektoris.

Vaatamata sellele on avaliku sektori logistikud erinevas olukorras võrreldes erasektori ametivendadega. Kaitseväe logistika strateegia kujundamist mõjutavad peale sõjaliste ning julgeolekualaste aspektide ka mitmed avaliku sektori organisatsioonile omased majanduslikud aspektid. Kaitsevägi peab logistikastrateegia kujundamisel arvestama kolme aspektiga: nõrk seos tarbija rahulolu ja sissetulevate rahavoogude vahel, piirangud teenusepakkuja-tarbija lähenemise kasutamisel ning nõudluse diferentseeritus.

Nagu enamikus ettevõtetes, välja arvatud logistikateenuse pakkujad, on ka kaitseväes logistikal põhitegevust, peamiselt üksuste tootmist ja operatsioonides osalemist toetav roll. Tulenevalt julgeolekukaalutlustest ja sõjaväespetsiifikast pole kaitseväel võimalik logistikateenust täielikult erasektorist sisse osta. Nii osutab suurt osa logistikateenustest kaitseväe logistikaorganisatsioon, kelle teenuste tarbijaks on kaitseväe üksused koos nendesse kuuluvate sõjaväelastega.

Erinevalt eraettevõtlusest ei toimu kaitseväe puhul tarbija ja teenuse pakkuja vahel otsest vahetust ? raha teenuse vastu. Kui eraettevõtetel sõltub sissetulev rahavoog suurel määral tarbija ootuste ja soovide rahuldamisest, siis kaitseväe rahastamine sõltub eelkõige kaitseministeeriumi, valitsuse ja Riigikogu poliitilistest prioriteetidest ning nende taotletavast sõjalise võimekuse tasemest.

Seega ei ole kaitseväe logistikateenuste tarbijate rahulolu organisatsiooni üldeesmärkide täitmise hindamisel ja sissetulevate rahavoogude suuruse seisukohalt sama oluliseks teguriks kui eraettevõtte puhul. Rahulolu logistiliste teenustega arvestatakse eelkõige kaitseväesiseste juhtimis- ja rahastamisotsuste tegemisel.

Tarbija ja teenusepakkuja lähenemist on avaliku sektori puhul teravalt kritiseerinud Henry Minztberg, kes peab sellist otse erasektorist üle võetud mudelit avaliku sektori jaoks tihti sobimatuks, kuna äriettevõtted tegelevad müügi maksimeerimisega ning tarbija huvid lähevad neile korda peamiselt nii palju, kui need mõjutavad müüki. Mintzberg toob muu hulgas näite hambapasta tootjast, kes üritas oma müüki suurendada, tehes pastatuubile suurema ava ning tootes pikema otsaga hambaharju, ning arvab, et sarnane tegevus ei oleks avalikus sektoris soovitatav. Mintzbergi mõttekäiku jälgides ei ole riigile tervikuna kasulik, kui kaitseväe logistika eesmärk on oma tegevust laiendades püüda maksimeerida oma eelarvet.

Teine aspekt, mille Mintzberg välja toob, on informatsiooni ebasümmeetria. Kui enamiku eraettevõtete pakutavate kaupade puhul saavad teadlikud tarbijad ohte vältida ning on olemas regulatsioonid tarbijate kaitseks, siis avaliku sektori pakutavate spetsiifiliste teenuste puhul on tarbijatel keeruline välja selgitada oma tegelikud vajadused, kuna teenuse pakkuja tunneb oma teenuse sisu ja mõju paremini.

Sõjalise riigikaitse, sealhulgas logistiliste teenuste toimivust ja kvaliteeti on rahuajal tavakodanikel objektiivselt keeruline hinnata. Seetõttu peab kaitsevägi eraettevõttest enam arvestama spetsiifiliste eetiliste kohustustega, nagu näiteks läbipaistvuse, tsiviilkontrolli ja põhiseaduse järgimise ja kaitsmise kohustus. Lisaks on kaitseväelastel kohustus oma tegevuses eelkõige silmas pidada riigi kaitsevõimet.

Kaitseväe logistiliste teenuste nõudlus on rahuajal diferentseeritud ehk suur osa nõudlusest on hästi kontrollitav ja ette planeeritav, kuna varustuse kulutamise ja kasutamise kohta on kaitseväesiseselt sätestatud piirangud. Niimoodi on võimalik tarneahela kulud suhteliselt lihtsalt minimaalseks viia.

Väiksemat, kuid tundlikumat osa nõudlusest, mis on peamiselt seotud välismissioonidega, ei ole võimalik nii hästi ette planeerida, kuna varustuse kulu on sageli ettearvamatu ja sõltub olukorrast missioonipiirkonnas. Sellise varustuse puhul hoitakse julgeoleku kaalutlustel majanduslikult ebaratsionaalseid varusid, kuna tellimuse täitmata jätmisest või täitmise viibimisest sündiv potentsiaalne kahju on suurem varude kulust.

Kaitseväe logistikaorganisatsioon ei osale turul teenuse pakkujana, nii on tal piiratud võimalused võita juurde uusi teenuse tarbijaid väljaspool organisatsiooni, mis omakorda piirab tarbijate arvust tulenevat mastaabiefekti.

Kui eraettevõtluses on otsene seos rahalise edu, turuosa ning klienditeeninduse standardite vahel, siis kaitseväe logistikaorganisatsioonis määratakse tasakaal üldsuse ootuste ja teeninduse taseme vahel poliitiliste otsuste põhjal majanduslike, julgeolukualaste ja sotsiaalsete prioriteetide kohta.