6. november 2005 kell 22:00

Töökindel veetorustik ei ole õnneasi, vaid sihikindla tegevuse tulemus

Aegade jooksul on inimesed kasutanud veevärgi ehitamiseks väga erinevaid metalle (näiteks tina, terast, malmi, vaske jne). Osa nendest on vajunud või vajumas unustuse hõlma, osa kasutatakse suurema või vähema eduga ka tänapäeval.

Kui veel kakskümmend aastat tagasi ei olnud meil tsingitud terastoru asemel midagi valida, siis nüüd on see materjal veevarustusest taandumas ja asemele on tulnud suur hulk uusi materjale. Üheks põhjuseks on loomulikult paigalduse töömahukus, aga ka lühike kasutusiga (katlakivi ladestumine ja korrosioon), samuti tervislikkus.

Paljudes maades kasutatakse väga laialdaselt vaske, kuid sealjuures soovitavad meedikud mitte kasutada vaske piirkondades, kus joogivesi on happelise reaktsiooniga. Kogu maailmas näitavad tõusutendentsi erinevad plastmaterjalid ja vähenemas on metallide osatähtsus.

Üheks põhjuseks on kahtlemata hind, kuid mitte ainult. Mida kõrgemaks muutub inimeste elatustase, seda rohkem pööratakse tähelepanu erinevate materjalide kvaliteedile ja tervislikkusele.

Kuna pilt veevarustuses kasutatavate materjalide osas muutub järjest kirjumaks, oleme sunnitud hakkama valikuid tegema. Üheks valiku kriteeriumiks on loomulikult vee kvaliteet (vee happearv, karbonaatsus, lisandite hulk jne). Ei ole põhjust loota, et torumaterjali valikuga suudaksime parandada vee kvaliteeti, kuid seda halvendada me ka ei tohiks.

Kindel nõue on, et kasutatavad materjalid ei tohi eraldada vette kõrvalist maitset, lõhna ega kahjulikke ühendeid. Sellest vaatevinklist lähtudes oleks mõistlik kaaluda plasttorustike kasutamist. Plasttorude valik meie ehitusmaterjalide turul on võrdlemisi lai: elastsed modifitseeritud polüetüleentorud (PEX), keevitatavad jäigad polüpropüleentorud, komposiittorud (PEX-Al-PEX või PE-RT ? Al ? PE-RT) jne. Viimati nimetatud kujutavad endast Al-vahekihiga ploüetüleentorusid.

Järgnevalt peaksime valiku tegemisel enesele selgeks tegema, millisena me oma veetorustikku näha tahame. On ju võimalik torud paigaldada seintele.

Sellisel juhul on kõik toruühendused hästi jälgitavad ja aja jooksul tekkida võivad lekkekohad on kiiresti avastatavad ja ilma suuremate kahjudeta kõrvaldatavad. Torustiku vananemisel on võimalik kogu süsteem uuesti välja ehitada.

Teine võimalus on paigaldada torud ehituskonstruktsioonide sisse. Sellise paigaldusviisi korral tuleb kindlasti arvestada sellega, et torustiku väljavahetamine on väga keeruline ja ka juhuslike lekete avastamine võib võtta aega ning tekkinud kahjud võivad olla päris suured.

Eesti kindlustusseltside andmetel tehti näiteks 2004. aastal väljamakseid veekahjude korvamiseks 12 miljoni krooni ulatuses, 2003. aastal oli aga näiteks Rootsis vastav number 5 miljardit (!) Rootsi krooni. Need on väga mõtlemapanevad arvud. Mõistlik on kasutada materjale, mille garanteeritud kasutusiga on sama pikk kui ehituskonstruktsioonidel.

Peidetud paigalduse juures on soovitav traditsioonilise kolmikühenduse asemel kasutada kollektorsüsteemi, mille puhul igasse veepunkti läheb jaotuskollektorist oma toru.

Torud tuleb sel juhul paigaldada hülsstorudesse, mis võimaldab vajadusel torusid ka konstruktsioone lõhkumata vahetada. Toru kulu on sellisel juhul mõnevõrra suurem, kuid samal ajal on ühenduste arv väiksem ja seega ka võimalikke lekkekohti vähem.

Paigaldusviisist sõltumata tuleb veetorustiku planeerimisel jälgida, et torud oleksid kaitstud külmumise eest.

Kahjuks tuleb tõdeda, et üsna sageli kohtab ehitustel olukordi, kus suures säästmise tuhinas paigaldatakse tarbeveesüsteemides erinevate valmistajate tooteid läbisegi. Komplekt odavaid juhuslikke komponente ei taga veel töökindlat tervikut. Veevärk ei ole lego, kus suvalisi detaile võib omavahel kokku segada.

Kindlasti tuleb järgida torude valmistajate soovitusi liitmike valikul ning kasutada ühenduste tegemisel selleks ette nähtud töövahendeid.

Suvalistest komponentidest kokku ?miksitud? torusüsteemide korral võtab ehitaja endale väga suure riski, sest avarii korral tuleb tal endal kõik kahjud kanda.

Tarbeveesüsteemide tarnijad annavad omapoolse garantii ainult terviklikule süsteemile, mitte üksikutele detailidele.

Väga oluline on paigaldustööde järel enne torustike peitmist teha surveproov. Surveproov toob esile võimalikud ühenduste ebatihedused ja sellega välditakse hilisemaid ebameeldivusi. Surveproovi edukalt läbinud torustik loob head eeldused rahulikuks uneks nii ehitajale kui ka omanikule.

Autor: Jüri Püss

Hetkel kuum