Lapsepõlve kingiemotsioon jääb meelde kogu eluks

Elusloomadest polnud kunagi isegi juttu olnud. Ja kui siis pisike koerapoeg korvipõhjas lamas ja ootamatult liigutama hakkas, oli see kõigepealt ehmatus ja siis suur rõõm, mida jätkus pikaks ajaks ja loomulikult kõik teised kingitused kahvatusid.

Üks meeldejäävamaid kinke on olnud kolmandaks sünnipäevaks ema käest saadud kaisukutsu, mis on alles tänase päevani. Seda hetke, kui silmad hommikul lahti tegin ja ta oli minu kõrval, mäletan üliselgelt, justkui olnuks see eile.

Oli minu kümnes sünnipäev ja sel ajal olid jalgrattad väga väärtuslikud. Olin küll vanematele maininud, et kokkupandavat ratast tahaks väga saada, aga iial ei võinud teada, mida suudeti hankida ja kuidas see vanematel sel korral õnnestub.

Igatahes oli sünnipäeva hommikul helesinine kokkupandav jalgratas koridoris! Helesinine värv küll ehmatas, sest olin seni vaid tumerohelisi näinud ja ka ihaldanud.

Kuid see oli jalgratas, kus raam käis pooleks ja sadulat ning lenkstangi sai suures amplituudis reguleerida. Rattad olid väikesed ja taga pakiraamil sai püsti seista ning sõpru sõidutada. See vastab tänapäeval vist trikiratta omamisele.

Selle rattaga oli võimalik koos poisist meheks kasvada ja meie alevis sõitsid mitmed täiskasvanud just selliste ratastega. Koolist tulles oli esimene asi õue ja rattaga sõitma, hämardus ja lombid olid jääs, maa pisut külmunud ja tuul vingus lumehakatisega. Pisut hirm oli üle lompide libiseda, aga tunne oli mega. Hiljem selgus, et selliseid helesiniste raamidega rattaid oli väga vähe ja minu jaoks hakkas väärtus aina kasvama. Selle rattaga sai hiljem koos sõbraga ka matk vanema juurde (ca 30km) tehtud. Kui ma aastaid hiljem sõjaväes olin, tahtsid sugulased ratta ära osta, pärast pikka kaalumist nõustusin, sest ikkagi sugulased ja ratas jääb ?perre?. Olingi poisist meheks kasvanud koos rattaga.

Emotsioone jagub praegugi. Mälestus esimesest sõidust ja ilmast on mul igal sünnipäeval meeles ? minu ilus mälestus.

Kõige vahvamad kingitused on alati südamest tehtud, väärtus ei olegi nii oluline. Tihti piisab ka lillekimbust, et tuju tükiks ajaks hea oleks. Meeldejäävad kingitused, mille tegija on mõelnud kingisaaja peale.