Lapsepõlve kingiemotsioon jääb meelde kogu eluks

Selgus, et valdavalt sähvatas pähe lapsepõlve emotsioon mängu- või päriskoerast või muust palju rõõmu valmistanud igatsetud mänguasjast. Ka täiskasvanuna tunneme sa­geli rõõmu emotsioonist, mis meenutab meile lapsepõlve ? seega tasub ka firmajuhile kin­kida purgike vaarikamoosi, millest jääb soe tunne kauemaks.

Minu elu parim jõulukingitus on olnud väike armas must elus koerapoeg. Miks? Pole just tavaline, kui kingitakse elus asi ja seetõttu on sündmus ka väga helgelt meelde jäänud.

Ma olin seni selliseid hetki ainult filmidest näinud, et kingitakse koduloom. Jõulukingitused olid meie peres olnud traditsiooniliselt südantsoojendavad ja lihtsad. Tihti laste endi tehtud.

Elusloomadest polnud kunagi isegi juttu olnud. Ja kui siis pisike koerapoeg korvipõhjas lamas ja ootamatult liigutama hakkas, oli see kõigepealt ehmatus ja siis suur rõõm, mida jätkus pikaks ajaks ja loomulikult kõik teised kingitused kahvatusid.

Üks meeldejäävamaid kinke on olnud kolmandaks sünnipäevaks ema käest saadud kaisukutsu, mis on alles tänase päevani. Seda hetke, kui silmad hommikul lahti tegin ja ta oli minu kõrval, mäletan üliselgelt, justkui olnuks see eile.

Oli minu kümnes sünnipäev ja sel ajal olid jalgrattad väga väärtuslikud. Olin küll vanematele maininud, et kokkupandavat ratast tahaks väga saada, aga iial ei võinud teada, mida suudeti hankida ja kuidas see vanematel sel korral õnnestub.

Igatahes oli sünnipäeva hommikul helesinine kokkupandav jalgratas koridoris! Helesinine värv küll ehmatas, sest olin seni vaid tumerohelisi näinud ja ka ihaldanud.

Kuid see oli jalgratas, kus raam käis pooleks ja sadulat ning lenkstangi sai suures amplituudis reguleerida. Rattad olid väikesed ja taga pakiraamil sai püsti seista ning sõpru sõidutada. See vastab tänapäeval vist trikiratta omamisele.

Selle rattaga oli võimalik koos poisist meheks kasvada ja meie alevis sõitsid mitmed täiskasvanud just selliste ratastega. Koolist tulles oli esimene asi õue ja rattaga sõitma, hämardus ja lombid olid jääs, maa pisut külmunud ja tuul vingus lumehakatisega. Pisut hirm oli üle lompide libiseda, aga tunne oli mega. Hiljem selgus, et selliseid helesiniste raamidega rattaid oli väga vähe ja minu jaoks hakkas väärtus aina kasvama. Selle rattaga sai hiljem koos sõbraga ka matk vanema juurde (ca 30km) tehtud. Kui ma aastaid hiljem sõjaväes olin, tahtsid sugulased ratta ära osta, pärast pikka kaalumist nõustusin, sest ikkagi sugulased ja ratas jääb ?perre?. Olingi poisist meheks kasvanud koos rattaga.

Emotsioone jagub praegugi. Mälestus esimesest sõidust ja ilmast on mul igal sünnipäeval meeles ? minu ilus mälestus.

Kõige vahvamad kingitused on alati südamest tehtud, väärtus ei olegi nii oluline. Tihti piisab ka lillekimbust, et tuju tükiks ajaks hea oleks. Meeldejäävad kingitused, mille tegija on mõelnud kingisaaja peale.

Oluline, et kingitust saades oleks tunne, et see on ?spetsiaalselt sulle?, mitte üks paljudest nn rea-kingitustest. Hea kink on originaalne, üllatab. Samas, nagu ma juba eelpool mainisin, võib ka midagi väga traditsioonilist, nagu hea konjak, vein või lillekimp, olla päeva päikene, sõltub, kes on kinkija ja mismoodi kingi üleandmise tseremoonia välja näeb.

Aga kõige meeldejäävamaks kingituseks on aastate tagune sünnipäevakink ? üks väga hea sõber tuli külla suure-suure kastiga ? kast oli täidetud valgete pehmete karvaste loomadega ? kiisud, kutsud, mõmmid, kõik valged, neid oli seal vähemalt 20 tükki, sai terve toatäis.

Nende karvaste alla oli omakorda peidetud üks hea viskipudel. Kingitus oli originaalne, kingi tegija oli vaeva näinud ja see oli tõeline üllatus arvestades minu nõrkust igasuguste loomade ja pehmete ning karvaste vastu siin elus.

Parim kingitus on minu poeg, kes sündis 1988. aastal ja siis hakkas kõik paremuse poole pöörduma.

Minu arvates on üldjuhul kinkimise fakt kui selline oluliselt tähtsam kingist endast. Vähemalt täiskasvanud inimese puhul tundub see mulle nii.

Samas aga on siiski oluline see, et kingitus ei oleks silmatorkavalt formaalne või läbinähtavalt moraalsest kohustusest tulenev. See ei ole üldse mitte seotud kingituse rahalise väärtusega ja üldjuhul tunnetab kingi saaja kohe, kas kinkija on soovinud oma tegevusega rõõmu valmistada või on tegemist kohustuse täitmisega.

Seetõttu ei oskagi meenutada mõnda üksikut väga erilist kingitust kui sellist, vaid pigem on meenutada hulganisti neid häid soove, mis kingitustega kaasas käinud ja kinkijate siirast tahet heameelt valmistada.