1. detsember 2005 kell 22:00

Rottidest kubisev kaheksas maailmaime keset India kõrbe

Tempel asub Thari kõrbes Pakistani ja India piiril, sinna jõudmiseks tuli rongiga läbida 500 km. Kui päikesetõusul magamislavatsil silmad avasime, olime jõudnud juba kõrbe piirimaile. Mööda tuhisesid imeilusad vaated ning teistsugune ja ootamatu India lausa kutsus avatud rongiuksel kõlkuma ja tihedasti fotoaparaadi nupule vajutama. Pildistamisrõõmu tumestas aeg-ajalt veduri korstnast välja paiskuv hingemattev tume diislilõhnaline tossupilv.

Bikaneris rongist väljudes puges meile külje alla hindu, kes pakkus üsna pealetükkivalt ööbimiseks oma hotelli. Olles näinud raudteejaama äärseid hotelle, kus tänavalt ning raudteelt tuleva heli summutamiseks keerati teler väga valjuks, otsustasime anda hotelli pakkuvale mehele võimaluse. Pakutu polnud aga hotellituba, vaid perenaise magamistuba, kes meie saabudes rõõmsalt köögipõrandale kolis, 50 krooni eest oli tuba rohkem kui küll.

Lõime käed ja jõime hea tehingu terviseks tassi viljakohvi. Hotelliomanik oli ühtlasi ka kaamelisafarite korraldaja ning pakkus meilegi teeneid. Hinna üle pidasime maha pika ja argumentiderohke indialiku läbirääkimisprotsessi, mis viis pooli rahuldavale kompromissile? nagu alati. Kauba peale anti veel tasuta giidiga linnatuur.

Giidiks saime keelepraktikat sooviva teismelise poisi. Ta oli aus, otsekohene ja oskas vahvaid komplimente teha ? küll pakuti naisterahva vanusele kümmekond aastat lisaks ja meesterahva kohta arvati, et tema näeb pool aastat lõikamata juustega välja nagu tüdruk.

See oli natukene harjumatu, sest muidu olime ikka ära teeninud positiivseid hinnanguid ? sexiest man/woman on earth või vähemalt moviestar. Pikka viha ei pidanud ja lahku läksime sõpradena, poisi mündikollektsioon täienes Eesti rahadega.

Enne õhtut käisime ülikute matmispaika vaatamas. Esimene emotsioon oli igavavõitu ? imposantsed sambad, nimed kõrval ? hakkasime lahkuma, kui kuulsime surnuaia massiivse kiviaia tagant rõõmsat melu ja kellahelinat. Uudishimu sai võitu ning selgus, et kohalikud pidasid surnuaia taga festivali. Energilise ja piduehtes rahvasumma keskel oli käru, mida kaunistasid pühad pildid. Läksime lähemale, üks mees võttis meid käekõrvale ning tiris otse rahva keskele. Kohe varustati meid hindikeelsete laululehtedega ning võeti iseenesestmõistetavana, et kaasa laulame. Ümisesimegi siis enesekindlalt, tänutäheks mäkerdati meie otsaesised mingi punase, esmapilgul verd meenutava ollusega. Hilisem maitsmine kinnitas, et verega siiski tegemist polnud.

Veel pisteti meile rituaali käigus kordamööda pihku kelluke ja elava tulega kausike, millega tuli püha pildi ees ringe teha ja kellukest hullumiseni taguda. Kohalikele paistis selline lõimumine meeldivat. Mingi osa rahvast oli vist mingi psühhotroopse aine mõju all, pidasime targemaks jalga lasta.

Kaamelisafari algpunktiks oli väike küla, kus elatakse esivanemate kommete järgi. Eluasemed ehitatakse lehmasõnniku ja liiva segust, mis kipub küll vihmaga haisema ja lagunema. Kuna vihma eriti tihedalt ei saja, pole see probleem. Põhjavesi on seal 200 m sügavusel ning põllumajandusega saab karmi kliima tõttu tegeleda vaid juulist septembrini, novembriks on viimnegi väärtuslik kõrs põllult korjatud. Kõrbes kasvavad peamiselt seesamiseemned, maapähklid ning arbuusid.

Suve saabudes pakitakse majapidamine ? lapsed, koduloomad, toidu- ja joogikraam ning muu hädavajalik ? kaamelivankrile ja sõidetakse kõrbesse põlluharimisega tegelema. Kui ilmad sügisel enam põldu pidada ei luba, kolitakse külla tagasi ja jätkatakse igapäevaeluga sealt, kus see suve algul pooleli jäi. Hektar põllumaad maksab 60?150 000 kr ning hea paariaastane isane kaamel 75 000 kr.

India metsik rahvaarv hakkas isegi kõrbes silma. Kauguses rabas keegi põllutööd, keegi tuli kaameliga vastu, mõned jalutasid niisama mööda kõrbeteed, lapsed mängisid liivadüünidel, karjatati loomi ja magati kohas, kus natukenegi varju.

Valdavalt sõitsime mööda tänavaid, kus kahel pool suurte aedade ja aegajalt ka kaitsekraavidega põllud, et kõrbeloomad saaki ei hävitaks. Nägime ka üksikute kõrgemate puudega liivavälju, kus käis aktiivne karjatamine. Suur nälg oli mõned liiva seest söögi otsimisest tüdinud kitsed isegi puude otsa ajanud, kus nad näsisid puulehti.

Keskpäevase lagipähe paistva päikese ja harjumatu kuumuse eest pagesime teeäärsesse mahajäetud valgete kiviseintega mõneruutmeetrisesse onnikesse. Kohe jooksid meid tervitama kõrvaltalu lapsed. Kaamel rakendati eest, onni põrandale visati paks vatitekk valgetele siidinahkadele ehk meile ning teise nurka tehti söögi valmistamiseks tulease. Vahepeal läks kokakunsti harrastamise tulemusena akende-usteta ruumis üsna suitsusaunaseks, silmad jooksid vett, hingamine muutus raskemaks ja riietesse imbus suitsukala lõhn.

Lõunasöögiks keedeti esmalt suur pajatäis riisi, siis valmistati köögiviljarooga ? sibul, küüslauk, tomat, midagi veel ja ohtralt maitseaineid. Viimaks hakati chapati?sid küpsetama, mis on imehead india leivakesed või pigem küll saiakesed.

Meid tervitama tulnud lapsed passisid kogu toiduvalmistamise ja söömise ajal ukseavas. Raske oli toitu nautida, kui näljase näoga lapsed iga su suutäit ahne pilguga loevad. Süda läks härdaks ? olime peaaegu nõus loobuma lõunasöögist, et väiksed kõhukesed vähemalt ühel päeval täis saaksid, aga chapati pakkumisele vastati pearaputusega. Hiljem selgus, et lapsed ei lugenud mitte suutäisi, vaid hoopis lonkse, sest olid huvitatud meie joogitaarast ? veepudeleid saab väga edukalt taaskasutada õli, teravilja, piima ja muude väiksemakoeliste asjade hoiustamiseks.

Pärast lõunasööki nautisime onnis päiksevarju ja lasime leiba luusse. Olime ennelõunasest aktiivsest mittemidagitegemisest väsinud ja vajusime pooleteiseks tunniks sügavasse unne. Pärast tundsime rõõmu ebatüüpilist vaatepildist kõrbes ? tihe hootine vihmasadu.

Safari lõpp-punktiks oli linnake, kus pidime tutvuma Karni Mata templiga. Väravate juures oli uhke indialik silt ? tegemist on kaheksanda maailmaimega. Nagu pühakohtades kombeks, tuli sealgi jalanõud väravate taha jätta. Esmapilgul tundus, et tegemist pole millegi erilisega ? vaid mõned rotid siblisid edasi-tagasi. Hindud lesisid vaikselt seinte ääres ja rotid jooksid neil üle jalgade, kõhu või näksisid hellalt kõrvast.

Saanud üle ebamugavustundest, lähenesime rotihordidele ja võtsime ette teekonna altari juurde. See nõudis omajagu aega, hunniku kilkeid ja hüppeid. Tillukeses altariruumis oli tuhandeid rotte, pilku ei saanud mitte kuhugi peita ilma, et teine tuhat silma ei hakkaks. Rotid olid igas võimalikus ja võimatus kohas ? käsipuust polnud mõtet kinni võtta, sest selle peal, vahel ja all oli vähemalt sada rotti. Mõned olid elus, teised juba loojakarja läinud. Õnneks saime linnakesest elu ja tervisega tulema.

Kõrb andis hea pildi, kuidas elavad inimesed väljaspool India suurlinnu. Maainimesed järgivad ka sealkandis vanu traditsioone, samas suurlinna inimesed on võtnud omaks paljud lääne kombed. Inimesed olid siirad ja abivalmis, üritades isegi vaatamata kesisele inglise keele oskusele võimalusel kasulikud ja sõbralikud olla.

Autor: Eneli Ivask

Hetkel kuum