Kingitus

Aga miks peame kõige pimedamal, külmal ja töiseid kohustusi täis aastalõpul järele tegema Türgi aladelt pärit kingitegijat nimega Nikolai? Eks ikka selleks, et aasta ülejäänud päevadel tohiks keskenduda kingituste saamisele ja omada õigust neid peamiselt endale teha.

Oma suurima kingipaki lahtiharutamisega tegeleme kogu elu, kingitust ennast tihti märkamata. Kolmveerand sajandit kestva elu taustal on naljakas rääkida mikrosekunditest. Paraku vaid taoline pedantsus suudab meie olemasolu siin maamunal piisavalt valgustada. Jõulud on juba selline härdumise periood, seega andke väike intiimsus andeks. Nimelt, kui meie vanemad poleks just tollel sekundi murdosal ?teate küll mis asjaga? maha saanud, poleks meid olemas. Juhus, et umbes sajast miljonist samaaegsest üritajast jõudis nimelt meid kodeeriv seemnerakk volksatada läbi munaraku ümbritseva membraani, on ainuke ja lõplik põhjus meie eksistentsile. Mõistagi, vähemalt sama müstiline on asjaolu, et tuhandete inimeste seast just meie vanemad pidid kokku trehvama. Või, et kuni meie juuretise käimapanemiseni kulges kõik vaid meile soodsat rada pidi. Mõtelge, kui vahepeal oleks kas või kohvitass põrandale kukkunud, nihutades eelnevat ajalugu pelgalt murdosa sekundit edasi või tagasi, poleks meist mõtet kõneleda, sest platsis oleks olnud hoopiski teine seemnerakk.

Ärge unustage ? sama saatuslik punktuaalsus seisab ema ja isa taga. Kui nende vanemad poleks ?, siis poleks ei neid ega meid. Loomulikult on vanavanemategi taga nende papa ja mamma jne. Näiteks minnes kaheksa põlve mööda pärinemise rada ajas tagasi kusagile päevadesse, mil Kreutzwald ?Kalevipoja? materjali kogus, oli vaja enam kui veerand tuhande inimese ajaliselt ülitäpset käitumist. Liivi sõjast alates (1558?1561) kuni tänapäevani pidi meie nimel Saatuse poolt ettekirjutatud re?iimi jälgima üle 16 000 esivanema.

Mõõtes välja kakskümmend põlve, peab mõttes tänulik olema 1 048 576 inimesele, õigemini kullakallile sugulasele. Need pole niisama kauged sugulased, vaid kõige otsesemaid vanaemad ja vanaisad. Ja nad kõik tegid seda asja kellavärgi täpsusega, eluseikluses ühtegi tarbetut kohvitassi kukutamata, isegi juhusliku sääse eemaleudjamisele aega raiskamata.

Kaevame mõttelises hauas veel viis põlve sügavamale ja seesinane number käib teisel pool 33 miljonit. Aatomikella diktaadi all robotina meie tegemise programmis osalenud kaimusid saab üle miljardi, lugedes tagasi kõigest kolmkümmend põlve.

Neile miljardile esivanemale mõteldes on raske jagu saada mõttest, et tegelikult oleme kõik õed ja vennad. Natuke häirib vaid see, et paar aastat enne Kalevipoega oma tähtteosega valmis saanud Charles Darwin püüdis meie sugukonna kokkutulekule sokutada paari pärdikuid. Jättes viimsed siiski värava taha ja lugedes kokku lähemaid ja kaugemaid inimsugulasi ehk siis kõiki seni elanud inimesi, väidavad demograafia teadlased, et meie planeedil on elanud jämedalt võttes 69 kuni 110 miljardit inimest. Alternatiivse meetodi järgi ? s.o umbes 6000 aastat vanast Aadama ja Eeva loost lugu pidajad on kokku lugenud natukene enam kui 50 miljardit inimest. Number on väike, sest tee peal olevat toimunud suur uputus (ca aastal 2300 e.m.a), millest eluga pääsesid vaid Noa ja mõned tema sugulased. Isegi kui on raske uskuda lugu laevast, kuhu pidid ära mahtuma Noa perele lisaks veel kõikide loomade esivanemad ja seda koos ninaesisega osutavad geeniuurijad, et kusagil 70 000 aastat tagasi juhtus ka tegelikult inimestega midagi hirmsat. Võib vaid oletada, et kuni selle hetkeni oli inimsugu palju mitmepalgelisem. Tänaste inimeste väikestel geneetilistel erinevustel baseeruvatele ar­vu­tustele toetudes pääses asetleidnud massiivse looduskatastroofi sõelast läbi alla 10 000 inimhinge. Ja siin on taas kord põhjust rõõmustada, et just meil õnnestus ajaloost välja ujuda.

Loodetavasti silitab käesolev lugu meie ego nii palju, et suudame mõneks päevaks natukene tähelepanu vabastada oma ligimeste tarbeks. Ja kõigile ei pea ju kingitust tegema, piisab, kui oleme lihtsalt sõbralikud. Ikkagi sugulased!

Autor: Kristjan Port