Tõhus turumajandus on parim tugi kodulaenu võtjale

Sisuliselt ei tee riik midagi muud, kui annab maksumaksja kaukast toetust laenuvõtjatele ? ja seeläbi laenu andvatele pankadele. Lihtne loogika ütleb, et eluasemelaenu mittevõtjad kannatavad omakorda sellise ümberjaotamise all. Täna on täiesti võimalik murettekitav olukord, kus eluasemelaenu võtja peab raha laenamise eest isegi vähem maksma, kui sama koguse raha panka viinud säästja sellelt tulu saab. Seega, kõnealuse riigisoodustuse maksab vähemalt kaudselt kinni ka säästja.

Kuid see pole ainus ja peamine häda taolise soodustusega. Kuivõrd raha on laenuvõtjale liiga odav, laenavad inimesed eluasemelaenu soetamiseks rohkem, kui majanduse hälveteta toimimine neile soovitaks. Sellise olukorra peegelpildiks on, et inimene säästab oma elu olulisteks sammudeks vähem raha, kui peaks.

Kõigele lisaks aitavad soodustused kaasa kinnisvarahindade tõusule, mis vähendab uute maja- või korteriomanike väljavaateid sobiva elamise leidmiseks. Kannatavad eelkõige need, kes peavad mõistlikuks soetada taskukohasemat ja odavamat eluaset ning rahastada ostu lisaks laenurahale ka säästude või jooksvate tulude abil. Kannatavad ka need, kes laenu võtta hetkel ei soovigi ehk enamasti vähemkindlustatud elanikkond. Kaudsemalt kannatavad need, kes tulevikus seda koormat maksude tõstmise kaudu kandma peavad. Tasuta lõunat sellise riigipoolse soodustusega ei kaasne!

Riik peaks soodustama eluasemete soetamist, kuid selle eesmärgi täitmiseks on eelkõige vaja toetada majanduse stabiilsust ja turukonkurentsi. Kuivõrd inimesed maksavad kodulaenusid kindlasti väga kohusetundlikult, on ja jäävad need laenud odavamaks kui ehk vähem läbimõeldud tarbimislaenud. Pole enam mingit majanduspoliitilist põhjust, miks riik peaks seda toetama veel riigieelarveliste soodustustega.

Vastupidi, ebamõistlikud soodustused annavad oma panuse üldmajanduslike probleemide tekkesse. Selle mõistmiseks pole vaja minna kaugele: põhjanaabrite 1990ndate alguse majandus- ja sotsiaalprobleemid johtusid paljuski sellest, et inimesed üleliia laenu võtsid.

Lõpuks jääb veel huvitav väide, et sellise riigipoolse soodustuse kaotamine rikuks kellegi õigustatud ootusi. Sellised väited pole lihtsalt mitte arusaamatud, vaid koguni murettekitavad.

Kes ja kus on neid ootusi tekitanud? Kes ja kus on väitnud, et eluasemelaenude intresside tulumaksusoodustus on igavene? Tulumaksuseaduses tehtud soodustusi on aegade jooksul muudetud korduvalt. Mõnda tõstetud, mõnda vähendatud. Isegi kõne all olevat soodustust on korra juba vähendatud.

Kui riik suurendab käibemaksu, kas see on kõigi meie ootuste rikkumine, kes on arvanud, et ta võib täna raha säästa selleks, et homme midagi osta? Oleks ma teadnud, et käibemaks tõuseb, oleksin oma kulud juba sellel aastal teinud! Ning need investeeringud võivad olla üsna pikaajalised. On ju ilmne, et sellise väite peale vaid patsutatakse rahustavalt õlale. Olgem ausad, kui selle soodustuse vähendamine või kaotamine oleks õigustatud ootuse rikkumine, siis võivad valitsus ja riigikogu minna järgnevaks 30 aastaks puhkama. Peab aru saama, et igasugune riigi majanduspoliitiline valik muudab kellegi varasemaid pikaajalisi ja väga olulisi plaane. Seega, pea igasugune majandus- või sotsiaalpoliitiline valik kipub olema kellegi ootuste vastu.