Nõudeid õgvendatakse riigifirma vajaduste järgi?

Üks põhjus on see, et projekt ise oli vildak - riik hakkas ise tehast tegema, sest niimoodi sai tehast ehitada Phare abiraha toel. Algsest kavandatud maksumusest 70 miljonit krooni (millest kolmveerandi pidi katma Phare programm) on tänaseks saanud ümmarguselt 100 miljonit krooni ning tehas pole ikka selline, nagu see peaks olema.

Tehase avamise paiku rõhutas põllumajandusminister Ester Tuiksoo, et ühiskonnale tervisliku ja ohutu toidu ning elamisväärse keskkonna tagamine on riigi ülesanne. See on toimetuse meelest üks järjekordne tühi loosung, sest selle nimel, et riigi kiiva kiskuvat projekti päästa, tahab põllumajandusministeerium ohvriks tuua just nimelt kohalike inimeste elamisväärse keskkonna, avaldades nõuetele mittevastavale tehasele kasutusloa väljastamiseks survet kohalikule võimule.

Puhub tuul mis kandist tahes, tehase lähikülades elavad inimesed on sunnitud taluma raipehaisu. Osades kaevudes on vesi joogikõlbmatu. Enne tehase rajamist kinnitati aga inimestele, et tänapäevane jäätmetehas ei hakka kuidagi nende igapäevast elu-olu segama.

Ester Tuiksoo rõhutas riigiettevõtte rajamist põhjendades, et eraettevõtte eesmärk on kasumi teenimine. Jäätmetehas tõesti kasumit ei teeni, kuid samal ajal ei paku ta ka taskukohast teenust - tonni loomsete jäätmete hävitamise hind on kallinenud juba poole võrra.

Samuti on kulukas kaugematest Eesti paikadest jäätmete Väike-Maarja valda vedamine. Näiteks hiidlased on arvutanud, et ühe lehmakorjuse vedamine jäätmetehasesse maksab 10 000 krooni ehk rohkemgi kui mõne inimese matus.

Eelmisel kevadel kirjutas akadeemik Anto Raukas Äripäevas ajalehe tehase pihta suunatud kriitikale vastuseks, et tehas on hädavajalik, andkem talle ainult aega atra seada. Kuid see ader künnab juba poolteist aastat ja vaod on kõverad.

Nõuete mugandamine selleks, et tehas tegutsemiseks vajalikud load saaks, tähendab vaid vormilist iluravi. Meil pole kasu sellest, kui keskkond on elamisväärne vaid paberil.

Autor: ÄP