Mikrokiip on lemmiklooma parim pass

Äripäeva artiklis "Koerakutsikatele kallis kiip külge" (21.02.) väljendasid kaks koerakasvatajat oma rahulolematust selle üle, et Tallinnas kehtestatakse 1. augustist koerapidajatele kohustus peale seda päeva sündinud kutsikad mikrokiibiga märgistada. Vaieldamatult on mikrokiibi hind paljude koeraomanike jaoks soolane, seetõttu on esmane reaktsioon sellise kohustuse kehtestamise suhtes negatiivne. Fakt on aga, et mikrokiibil on tätoveeringu ees vaatamata mõningatele puudustele olulised eelised, mis pikemaajaliselt tasuvad end kindlasti ära.

Kohalikud omavalitsused peavad võimaldama oma piirkonnas elavate koerte jt lemmikloomade üle arvestuse pidamist. Selleks on oluline, et looma saaks identifitseerida märgistuse abil. Millist märgistust looma identifitseerimiseks kasutatakse, otsustab omavalitsus ise. Valida on metallplaadiga kaelarihma, tätoveeringu või mikrokiibi vahel. Kuigi Tallinna linnas kehtib juba aastaid omaniku kohustus oma koer registreerida ja märgistada, teatakse sellest vähe ning linn pole siiani taganud tingimusi kohustuse täitmiseks ega järelevalve teostamiseks.

Tallinna linn pole siiski kõige mustem lammas. Paljude omavalitsuste koerte ja kasside pidamise eeskirjades pole koerte registreerimisest ega märgistamisest juttugi.

Kuigi tätoveerimine on mikrokiibi paigaldamisest ligi neli korda odavam, on sel mitmeid puudusi. Kui tätoveering tehakse kutsikale, muutub see koera kasvades raskesti loetavaks või hoopis loetamatuks ja tätoveering ei teeni enam looma identifitseerimise eesmärki. Pealegi on protsess looma jaoks valulikum ja stressitekitavam kui mikrokiibi paigaldamine ning seda tehakse narkoosi all.

Mikrokiibi abil saab kadunud või varastatud looma lihtsalt tuvastada. Looma kadumisest tekkinud hingevalul on aga kindlasti suurem hind kui 500 krooni. Kiibi liikumine looma naha all on erandlik, seda juhtub harva. Looma märgistamisel on ka äärmiselt tähtis sotsiaalne funktsioon. Loomade registreerimisel ning märgistamisel on otsustav roll eelkõige hulkuvate loomade ringijooksmise ja paljunemise vähendamisel ning seega inimeste ohutuse tagamisel.

Oluline on teada, et 2011. aastast on Euroopa Liidu piires lemmiklooma ühest riigist teise viimise kohustuslik eeltingimus looma märgistamine mikrokiibiga. Koertega Soomes ja Lätis näitustel käivatele koerapidajatele on oma lemmikule mikrokiibi paigaldamine seega tulevikus niikuinii vältimatu.

Loomakaitse Selts osales Tallinnas kiipimiskohustust kehtestava eeskirja koostamisel ja tegi ettepaneku jätta loomapidajale üleminekuperioodi vältel võimalus valida mikrokiibi ja tätoveeringu vahel. Üleminekuaeg oleks aidanud linnal leida võimalusi kiibi hinna kompenseerimiseks ja muuta see taskukohasemaks ka vähemkindlustatud loomapidajatele. Paraku jäeti kiip siiski ainuvõimalikuks märgistamise viisiks nende koerte osas, kes registreeritakse peale 1. augustit.

Seltsi arvates tuleks märgistamise kohustust edaspidi kindlasti laiendada ka kassipidajatele, kuna hulkuvate (nii koduste kui kodutute) kasside kontrollimatu ringijooksmine ja sellest tingitud kasside massiline paljunemine on suur probleem.

Loomade identifitseerimine on vajalik ning seda mitte ainult koerapidaja ja koera seisukohast, vaid ühiskonna seisukohast tervikuna. Hea on täheldada, et Tallinn seda vajadust lõpuks tõsiselt võtab. Loomapidajate võime mikrokiibistamise kohustust täita on selle kalli hinna tõttu aga küsimus, mis vajab arutelu. Vähemalt kaks asja tunduvad aga olevat kindlad - loomapidajatel on aeg võtta vastutus loomapidamise mõjudest ühiskonnale tervikuna ning teha selleks ka hädavajalikke väljaminekuid. Teiseks peab omavalitsus nägema selleks loomapidajatele ette ja rakendama kõik vajalikud tingimused. Mikrokiip on märgistamisviisidest kindlaim ja ajaliselt kestvaim. Seega peaks mikrokiibisse tehtud investeering end aastate jooksul rohkem kui küllaga ära tasuma.

Autor: Katrin Vels