Eraomanik oskab metsa üha paremini majandada

1990ndate algusest siiani kulgev maareform on tekitanud suurel hulgal erineva taustaga metsaomanikke, kelle suhted metsaga ning teadmised metsast ja selle majandamisest on väga erinevad. Kahjuks oli värskete metsaomanike hulgas palju neid, kes nägid metsas ainult sülle langenud kingitust, mis tuleb võimalikult ruttu rahaks teha.

Kui sellele lisandus veel metsa majandamise teadmiste ja oskuste puudus, olid tagajärjed kurvad. Suurepinnalised laga- ja raharaided olid tavalised ning uue metsapõlvkonna rajamise vastu ilmutati vähe huvi. Kuigi leidus ka väga eeskujulikke metsamajandajaid, ei andnud need paraku tooni. Siiski on võrreldes ajaga 5-10 aastat tagasi erametsade majandamise tase märgatavalt paranenud.

Alates 1990ndate keskpaigast suurenesid raiemahud järsult, kusjuures suurem osa raiemahu kasvust tuli just erametsade arvel. Kui sajandi alguses tuli valdav osa puidutoodangust erametsadest, siis viimastel aastatel ilmutavad raiemahud erametsades taaskord langust. Sellel on mitmeid põhjuseid.

Raugenud on maareformi tempo ja seetõttu on aasta-aastalt vähenenud kasutusse tuleva puutumata metsa pindala. Mets ei ole suure osa metsaomanike põhiline sissetulekuallikas ja metsaraie möödapääsmatu tegevus. Sageli on raske raiujat leida, sest tööpuuduse vähenemine on mehed raskelt metsatöölt mujale meelitanud. Oluline on ka raietööde kvaliteedi paranemine.