Uudised
6. juuni 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ohutu piksekaitsesüsteem vastab standarditele

Tõsiseltvõetav piksekaitsesüsteem peab vastama eelkõige EN (Euroopa) kehtivatele standarditele, et kindlustada piksekaitsesüsteemi toimivus.

Euroopas on üldlevinud praktika võrdsustada piksekaitse mistahes teise ehitist tuleohu eest kaitsva süsteemiga.

Ehitise valdajad ja omanikud peaksid piksekaitsesüsteemi valikul lähtuma mitte üksnes erinevate pakkujate tootekataloogidest, vaid kasutama kogenud konsultandi abi ja veenduma, kas pakutav vastab ka üksikdetailidena EN-standarditele ning kas neist üksikdetailidest on koostatud projekteerimisel ja paigaldamisel standarditele vastav piksekaitsesüsteem.

Piksekaitsesüsteemid klassifitseeritakse Euroopas piksekaitseklassidesse, mida on kokku neli. Ehitiste täpne klassifitseerimine nõuab riskiarvutust või tuginemist kindlustusettevõtete koostatud klassifitseerimistabelitele.

I klassi kuuluvad kõige olulisemad ja kõige "riskantsemad" ehitised (lennujaamade juhtimistornid, lõhkeaine- ja vedelküttetehased, aga ka suured arvutuskeskused jne).

Elamud kuuluvad suhteliselt kõige vähenõudlikumasse IV klassi.

Alates 2006. aastast kehtib Euroopas standard EN 62305 "Protection Against Lightning", mis annab täpsed juhised piksekaitsesüsteemi projekteerimise, paigaldamise ja hoolduse osas sõltuvalt ehitise piksekaitseklassist (asendas seni kehtinud samanimelist standardit IEC 61024). Piksekaitsesüsteemide ehitamise jaoks kasutatavad üksikdetailid (klemmid, piksekaitsevardad jne) peavad vastama standardile EN 50164 "Lightning Protection Components".

Hoolimata väidetavast ökonoomsusest ei ole aktiivpüüdurid leidnud kajastamist ei Euroopa varem kehtinud standardis IEC 61024 ega ka uues, 2006. aasta standardis EN 62305.

Seega on tegemist EN-standardi väliste lahendustega, mille senine kasutamine põhineb enamjaolt tootjate kataloogides sisalduvatel väidetel ning mis ei oma Euroopa üldist tunnustust.

Aktiivpüüdurite kasutamist on käsitletud mitmel eri paigus toimunud piksekaitsekonverentsil. Ikka on lõppresümee olnud, et aktiivpüüduri püüdeomadusi ei tohiks lugeda paremaks klassikalise piksevarda püüdeomadustest. Lisaks on aktiivpüüduritel üksainus allaviik, mis peab vastu võtma kuni 200 kA, seega puudub ka igasugune reservallaviik.

Klassikalise süsteemi standardi kohaselt nõutavad mitu allaviiku jaotavad piksevoolu võrdeliselt endi vahel ning säilitavad ühenduse maandusega ka mõne allaviigu katkemisel.

Aktiivpüüdurid on leidnud Eestis tihti poolehoidu, lähtudes suhtelisest odavusest ning üksainus allaviik ehitise fassaadil riivab vähe silma.

Soodne hind ja silmailu on teisesed faktorid ning esikohale peab jääma ehitise tegelik kaitse.

Kauni kõrghoone fassaadi aitab allaviikudest säästa üldlevinud tava kasutada allaviikudena ehitise loomulikke osi (terasarmatuuri), mis on ka täielikus kooskõlas standardiga EN 62305.

Äikesest tulenevad kahjud ei ole sagedased. Tavaliselt esineb selliseid kahjusid eelkõige palavatel suvekuudel, kui äike on Eestis aktiivseim.

Äikesest tulenevat kahju ei ole kindlustuslepingus eraldi toodud. Kindlustuses nimetatakse riske just selle järgi, mis on mingi juhtumi tulemus.

Näiteks süütamise tõttu tekkib tulekahju. Eraldi ei ole märgitud juhtumiks süütamist. Äiksega võib samuti kaasneda nii tulekahju kui ka elektriseadmete purunemine.

Seega tuleks vaadata ikkagi lõppsündmust, mille tõttu objekt kahjustus.

Teisiti öeldes saab äikese tekitatud tulekahju eelse olukorra taastamiseks hüvitist, kui objekt on tulekahju vastu kindlustatud.

Äikese tõttu purunenud elektriseadmete taastamiseks saab hüvitist, kui objekt on kindlustatud elektriseadmete purunemise vastu.

Igale majale eraldi piksekaitsesüsteemi meie küll ei nõua. Samas, kui näeme ohtu mõnel kõrgemal hoonel või rajatisel, siis me küsime kindlustuslepingu sõlmimisel piksekaitsesüsteemi olemasolu kohta.

Kõige sagedama äikesega piirkond on Eesti kaguosa.

Kõige tihedamini esineb äikest suvekuudel, eriti juulis. Kuigi seda loodusnähtust on ette tulnud ka talvekuudel!

Äikese eeldus on võimsate tõusvate õhuvoolude moodustumine. See juhtub palavatel suvepäevadel enamasti pealelõunal ja siis, kui maapind on tugevasti soojenenud ning õhk selle kohal soe ja niiske.

Eesti kagu- ja idaosa on suvel niiskemad, kuumemad, mistõttu tekib enam rünkpilvi, mis võivad areneda rünksajupilvedeks (Cumulonimbus) ehk äikesepilvedeks.

Autor: Tarmo Riit