Erakordne lõuna Amanda puhvetis

Heidi Vihma 13. oktoober 2006, 00:00

Amanda rõõmustas vana hea raskepärase koduköögiga: kaelakarbonaad kartulitega, sea sisefilee praesibula ja seentega, pannkoogid, seljanka, kamaga maitsestatud vahukoor, rammus kodukook. Päevapakkumistena olid sellel korral menüüs heeringas kartuli ja hapukoorega ning pikkpoiss.

Eriliselt hea mulje jätsid supid. Seljanka oli peaaegu ehtne, mitte mõni kuulsa supi kohalik sööklatuletis: supp oli valmistatud korralikult, oliivide ja sidruniga ning ilma kartulita. Teine tõsine üllatus oli roheline supp rabarberilehtedest, selline hea vana-aja supp suurepärases teostuses. Ka täidisega pannkooke võis ainult kiita: täidist parasjagu, hästi maitsestatud ning said kiirelt valmis.

Pearoogade osas läksid arvamused lahku. Olen Amanda puhveti roogade kohta kuulnud kriitikat, et portsjonid on liiga suured ja toit liiga rammus. Tõepoolest, taldrikud olid ääreni täis liha, kartulit ja vähemalt kolmel moel tehtud köögivilja. Väiksema isuga sööjale olnuks seda palju, ent taldrikute tühjakssöömist ei nõuta ju kusagil (kunagi ehk mõned rangemad emad või jubedad lasteaiakasvatajad võisidki seda teha, aga nüüd vist enam selliseid ei ole). Isukas mees aga pistnuks prae kinni ja tahtnuks lisagi. Maanteeäärses söögikohas peab kõhu korralikult täis saama, see on kindel. Kui keegi üle oma võimete sööb, on see pigem ahne sööja kui suurte portsjonite viga.

Soojalt kodune oli portsjonite kokkutõstmine: minu pikkpoisile pandi juurde punase kapsa salatit, teisele portsule aga hoopiski marineeritud punapeeti. Praed toodi lauda siis, kui nad valmis said, see sobis Amanda puhveti stiiliga vägagi hästi. Maitsete osas ei saanud päris rahule siiski jääda: pikkpoissi oleks andnud paremaks timmida, kastet vähema soolaga teha ja külmutatud köögiviljade asemel võinuks vähemalt sügisel midagi värskemat pakkuda. Kartulid ja punase kapsa salat olid see-eest väga mõnusad.

Amanda teenindus oli nagu siinsed toidudki, koduselt isiklik ja soe. Ja kohv, see oli hea kange presskannukohv suurtes kruusides, just selline, nagu ma hommikuti kodus olen harjunud jooma. Ruum nägi välja nagu kodune söögituba.

Erakordse juhuse tõttu õnnestus meil maitsta ka põdrapraadi, mida menüüs tavapäraselt pole.

Üks jahiseltskond oli juhtunud parajasti oma põdrajahti Amanda juures lõpetama ning parklasse veeres auto, mille järelkärus kolm äsjalastud põtra, kelle maksad ja sisefileed kiirelt Amanda koka kätte anti. Parajasti siis, kui me oma hiliseks lõunasöögiks Amanda juurde sisse astusime, oli jahiseltskonna tellitud toit just valmis saanud ning suured liha- ja maksapotid pandi lauale. Kuni me oma roogasid ootasime, palusime jahimeeste pealikult luba nende maksapotist maiustada. Põdrad olid alles mõni tund tagasi metsas ringi jooksnud ja nüüd sõime juba praadi - nii värsket põdraliha pole ma kunagi varem maitsma juhtunud.

See oli muidugi erakordselt õnnelik juhus, eriti just seetõttu, et olime parajasti Itaaliast pärit Matteole ja Londonist pärit Wennale puutumatu loodusega Lääne-Eestit tutvustamas. Seekord suutis teeäärne Amanda puhvet kõik muud söögikohad üle mängida: nii erilist seltskonda ja kodust toidujagamist pole küll varem ette tulnud mitte kunagi ega mitte kusagil mujal.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:42
Otsi:

Ava täpsem otsing