Kohtumine ulja ja oma teed otsiva noore Jüri Arrakuga

Ühtlasi on Arraku stiil taandunud läbipaistvaks koodiks, mis ei kriibi enam ilumeelt ega raputa harjumuspärast reaalsust paigast," märgib kuraator Kädi Talvoja.

ERKI metallehistöö eriala 1966. aastal lõpetanud kunstnik kuulus 1964. aastal loodud rühmitusse ANK '64. Näituse "Tagasivaatav mees" keskmeks on teosed, mis valmisid 1960.-1970. aastail ja väljendavad kõige siiramalt noore kunstniku stiili- ja vormiotsinguid, tema eksperimenteerimise aega.

Tol perioodil tutvustas Jüri Arrak end graafiku, maalija, assamblaažikunstniku ja performance'ite korraldajana.

"Selles nn läbiproovimise staadiumis tulevad aga juba esile jooned, mis hiljem kinnistusid tema loomingu püsiväärtusteks," kommenteerib kuraator. Arraku teoste rõhtjooneks on sürrealism, olgu siis tegu vabadel assotsiatsioonidel põhinevate abstraktsioonide või ängis märkinimeste hämaraid, loogilisele jutustusele või ühesele moraalile taandamatuid toiminguid kujutavate maalidega. Arraku süsteemis sürrealism ongi absurdi- või groteskipõhine, nagu kunst silmakirjalikus Nõukogude ühiskonnas tavatses olla, arutleb Kädi Talvoja.

Varaseimad tööd näitusel on kunstiinstituudi viimasel kursusel (1965-1966. õppeaastal) valminud sürreaalautomatistlikud joonistused, mis reedavad tema Picasso-vaimustust.

Jüri Arraku varased sürrealismihõngulised maalid mõjuvad joonistustega võrreldes pehmemalt, märjemalt ning nende koloriidis domineerivad hõõguvpunased ja tumesinised-lillakad toonid, mis süvendavad tööde rahututest väänlev-põimuvatest kujunditest tekkinud sünguse muljet veelgi, kommenteerib Talvoja.

Näitusel esitleb kunstnik ka vaimukaid leidesemetest assamblaaže ja esememaale, mille materjalide hulgas on ka pleki- ja metallitükke.

Tegemist on väga huvitava näitusega, kus täna pigem kristliku moraali kuulutajana tuntud Jüri Arrak esitleb arvukalt oma kogusse kuuluvaid töid. Tagasivaade kunstniku loometee algusesse on muljeterohke.

Autor: Tiina Kolk