Tervitusi teisest ilmast

Mis vahe on Disneylandi lossil ja iidsel vanalinnal, arhitektuur on ju sarnane? Eks ikka iidsus ja esivanemate vaimud, kes toovad oma kurvad lood vahel ootamatult meieni.

Vene 17 kinnistut on esmakordselt mainitud 1363. aastal. Ruumijaotuse poolest on hoone tüüpiline keskaegne elamu. Hoone omanikeks on olnud raehärrad, raesekretärid ning kaupmehed. 1965. aastal kolis sisse Tallinna Linnamuuseum, mille töötajad on siin näinud ja tundnud kummalisi asju. Kirjelduse kohaselt hingas õhukeses poolläbipaistvas kleidis valge daam ühele muuseumitöötajale kuklasse ning puudutas teda külma käega, ebamaist naist kohtas seal ka Moskvast tulnud kontrollija nõukogude ajal. Miilitski ei tahtnud selles majas kõlavate häälte tõttu seal öövalves olla. Maja all kunagises soolakeldris asub kaev, kus legendi põhjal on toimunud midagi verist. Veel on majas uks, mille link vahel salapäraselt alla vajub, ja vahel on vilksamisi näha teenijatüdrukut, kes ei tohiks juba sajandeid elus olla.

Vene tänaval asub dominiiklaste klooster, mille ümberehituste käigus leiti inimluid. Sellega ehk on ka seletatav, miks Mathieseni trükikoja omanik kuulis siin öösiti trükipressi salapärast töötamismürinat. Kui vaatama läks, valitses hoones vaikus. Keldris asuva plekksepatöökoja põrand oli tehtud iidsetest hauaplaatidest. Kord mattus seal töökoda öösel paksu tahmaga, kord sadas võlvialusest käigust töökotta kiviprahti ning mulda. Ruumi täitsid tihti tolmupilved ja imelik müra.

Maja omanik oli kunagi jõukas mees, kes aga oma varanduse kergemeelselt ära raiskas. Ühel öösel otsustas ta teha enesetapu, kuna võlad olid viinud mehe meeleheitele. Sellel hetkel astus tuppa tundmatu mees, kes küsis peremehelt luba ülemise korruse üürimiseks. Tasuda lubas võõras kuninglikult, aga tingimusel, et keegi ei vaataks tema pidutsemist pealt. Kokkulepitud ajal jäid tõllad ja vankrid maja ees seisma. Kostis inimeste häälekõminat. Põrandad naksusid, üleval tantsiti. Hommikul aga sai pidu ootamatult ja salapäraselt otsa. Tundus, nagu poleks midagi muutunud, isegi ämblikuvõrgud olid alles. Majaomanik oli keerulisest rahalisest olukorrast välja tulnud ja jätkas laia elu, kuid tema teener suri samal päeval. Enne surma oli teener siiski jõudnud vaimulikule öelda, et kõrvaltoas toimunud kuradi pulm. Pidupidamise hääli olevat ka hiljem kuuldud, mispeale tuba kinni müüriti.

2006. aastal Mart Laari suvise kummitusekskursiooni ajal, kui ta rääkis parajasti kummitusest, kes armastab maalitud akna taga asuvas olematus toas suuri pidusid korraldada, hüppas Rataskaevu 16 maja teise korruse aknast välja valges hõlstis lehviv kuju, kes arusaamatult möirgas. Tegu ei olnud siiski eheda kummitusega, vaid ühe noore mehega, kes akna peal kummituslugusid kuulates endale teki pähe tõmbas ja asja ilmestamiseks pisut kummitas. Kui "kummitus" oli kadunud, ütles Laar eksperdilause: "See oli vale aken, ta oleks pidanud ilmuma hoopis kõrvaltoast."

Tallinna tuntuimad kummituslood seonduvad Lühikese jala väravatorni ning Lühike jalg 9 majaga, mille kohta on 1930. aastate keskelt kõige rohkem kummituste kirjeldusi. Paranähtuste uurimisega tegelesid tol ajal Eesti Metapsüühiline Selts ja Psüühiliste Uurimiste Selts. Esimesse kuulusid valdavalt eestlased ning teise sakslased ja venelased.

1935. aasta sügisel kolis Lühikese jala 9. majja vene daam. Kord päeval märkas ta klaasuksel heledat valgust ja sellest eralduvat väljasirutatud kätega munka. Majaproua avas klaasukse, aga langetatud peaga munk jäi liikumatuks. Poole tunni pärast viirastus kadus. Daam nägi munka veelgi. Ükskord õhtul märkas ta põlvitavat munka suure kirikutorni taustal. Munga nägu oli kohutav ja sissevajunud ning tema silmad väljendasid kurbust. Kummitust nägi ka üks külaline. Õhtul ilmus munk jälle, üle ta otsaesise, nina ja suu ulatusid kaks haava. Peagi asendus see ilmutis munga väljasirutatud parema käega, sama pilt ilmus korduvalt ka seinale, muutudes hommikuks kahvatumaks ja kadudes. Psüühiliste Uurimiste Seltsi andmetel andis vaim teada, et oli eluajal timukas, aga kuna ta oma ametis ei kohanenud, pani ta toime hulga kuritegusid ning kaotas hingerahu.

Lühikese jala väravatornis nähtud kord ringi liikumas munka ja lõvi. Arvatakse, et see lõvi sümboliseerib munka patusele teele ahvatlenud naist. Samuti on torni ümbruses olnud mees ja valges kleidis naine ning tornist kuuldud hääli, nähtud kahte munka, ühel neist kirves seljas. Usumeeste letaalse tüli põhjuseks olevat olnud naine. Kummitus on hiljemgi Lühikese jala väravas kõõlunud ja möödujatele kuklasse hinganud, kuid 1988. aastal, kui Hortus Musicus torni enda valdusse sai, käis vaimulik maja õnnistamas ning väravatorni kummitus kadus. Küllap sai lõpuks hingerahu.

Veel on väravas nähtud kolmeliikmelist munkade tantsuansamblit sinipunases valgusjoas, kuradikestest ümbritsetud sinises kleidis blondi daami Taani kuninga aias ja lendavat laeva - seina seest ilmus välja keskaegne koge tüüpi täispurjedes kaubalaev, sõitis läbi õhu ja kadus teise seina sisse.

Toompeal Soome saatkonna juures asuva maja kurikuulsat kummitust on seostatud hõbedasepp Johann Gottfried Dehioga. See 18. sajandil elanud ehtemeister saanud oma anded kuradilt endalt. Tema hõberiistad tõid kandjatele õnnetust ja isegi surma. Osa neist neetud hõberiistadest puhkavad Tallinna Linnamuuseumis, kuid maja, kus Dehio elas, on jäänud siiamaani rahutuks, seal liikuvat õhus küünlad, mille kandjat pole näha, ja tavaküünlad kustuvat ootamatutes tuulehoogudes.

Riigikoguski on juhtunud märkimisväärseid lugusid. Kui Mart Laar veel peaminister oli ja külastas öösel oma kabinetti Toompeal, et pabereid otsida, komistas ta mingite kummaliste seadmete otsa. Väidetavalt olevat need sinna üles pannud kummitusekütt. Nüüd ei saanud need andurid paraku funktsiooni täita. Kurb, et Mart Laar need seadeldised pikali tormas.

Kui Manitskid oma praegusesse majja kolisid, selgus, et kummitusele meeldib küll pereisa ja laps, aga Jaan Manitski abikaasa mitte - teda olevat kummitus näpistanud, riietest sikutanud ja korra isegi trepil jala ette pannud, samas päästis ta Manitski lapse vastu trepiäärt kukkumast. Naine olevat siiski suutnud kummitusega ära leppida, olevat keetnud talle teed ja temaga juttu ajanud. Majaelanike sõnul tegutseb lummutis nähtamatult ja hoolib pere lapsest.

Toomkooli 13 majas asub tänapäeval Kanada saatkond. Üks Briti mereväeohvitser majutati von Brevenite juurde Eesti Vabadussõja ajal. Ohvitser oli oma toas näinud väga ilusat, kuid saatanliku häälega naist, misjärel sattus mees hullumajja. Sellelgi on seletus olemas. Keskajal kuulus maja von Üxküllide suguvõsale. Kui suguvõsa aadlinoormees abiellus eesti soost tütarlapsega, olevat noored karistuseks tapetud ning seina sisse müüritud.

Stenbocki majas elanud pärimuse järgi kunagi tütarlaps, keda tema onu mööda koridore ja treppe piitsaga taga ajas. Lõpuks ei jaksanud tütarlaps enam joosta, langes piitsahoopides ning vajus surnult trepimademele. Kauni neiu vaim ei ole tänini rahu saanud ning uitab öösiti mööda maja ringi. Kord öösel tööl olnud sekretär olevat saanud vaimult pika ja sooja pai. Maja kummitavad ka ehitustöölised, kes eluajal olid krahv von Stenbocki Hiiumaa pärisorjadest talupojad ja linnas ringi liikunud sadamatöölised. Uus töö linnas osutus kurnavaks ja enamik neist suri kurjaloomulisse palavikku. Kummitama pidavat nad maja keldris asuvas küttelaos.

Keskajal asus Suur-Kloostri 16 majas Püha Miikaeli nunnaklooster. Kord jäi koolis üks õpetaja tööde parandamisega hilja peale ja kuulis, et keegi kolistab all garderoobi juures uksi kinni hoidnud ketiga. Arvates, et tegu on päti või joodikuga, otsustas ta asja uurida. Alla jõudes nägi ta, et uks küll vapub ja kett koliseb, kuid kedagi ei ole. Kui aga raske ja tugev kett õpetaja silme all iseenesest purunes ja kõva kolinaga põrandale kukkus, olevat mees nii ehmatanud, et järgmised mälestused on tal alles Balti jaamast.

Gümnaasiumist edasi liikudes tasub otsida vanu pärnasid Oleviste kiriku ja Vaimu tänava lähedalt. Hoone on tuntud perekond Hueckide majana, kuid omanikud on olnud ka raehärrad, teadlased ja suurkaupmehed. Majas pidi käima keegi lohisevate sammudega ja nähtamatu käsi pidavat koputama ustele. On kuuldud, kuidas keegi peksab nööripuntraga vastu voodit. Majaseinalt kaduvat värv ja avaustest vaatavat vahel välja surmaläikeliste silmadega munga pea. Treppi pühkinud vana daam saanud kord tugeva müksu vastu sääri, nii et tal kukkunud põrandahari käest.

Nähtusi seletatakse 15. sajandil toimunud sündmustega. 1464. aastal pidi Tallinnas toimuma abielu Margarete Büddnicki ja Brüggest pärit Albrecht Brechti vahel, kuid Lübeckis puhkes katk ning pulmad lükkusid edasi. Tallinna saabunud frantsiskaani munk ja hea kõnemees Johann von Hilten armus noorde Margaretesse nii, et kirjutanud armastuskirju isegi oma verega.

Noored püüdsid võõrasisa veenda, et see nõustuks abieluga. Võõrasisa aga oli Albrecht Brechtile maksnud tagatissumma ega olnud sellest abielust huvitatud. Kuna Johann von Hilten ei saanud Tallinnas frantsiskaani kloostri rajamisega hakkama, põhjustas raetülisid ning lisaks oli tal õnnetu armuromaan Margaretega, karistati teda katoliku kiriku vastase tegevuse eest eluaegse vangistusega. Tema vangipõlv olevat kestnud 25 aastat. Kas ta suri kloostri vangikongis nälga või kägistati ta, on segane siiani.

Kummituslood on põnevad ega jäta kedagi külmaks. Nendega on nagu suuliste pärimustega ikka - mida rohkem edasirääkijad, seda rohkem on algupärandist kaduma läinud, kuid ega kummituslugude puhul polegi kõige olulisem faktitäpsus. Seda tagada oleks võimatu, kuna kummitused ilmuvad siis, kui nad soovivad, mitte siis, kui inimesed nende tuleku salvestamiseks kõik valmis on pannud.

Kummitused on sageli seotud vägivaldselt surnud inimeste jäänustega või on olemas vanad pärimused minevikus juhtunud vägivallast. Kummitused on hinged, kes ei leia liigse seotuse tõttu maisega rahu ega pääse minema.

Vanas Tallinnas on kummitusmajad, kus peenema ja arenenuma meeltetajuga inimesed võivad kogeda interdimensionaalset kontakti. Seni on toimitud lihtsal põhimõttel - kui faktidel puudub seletus, ei ole ka fakti ennast! Aga seda olukorras, kui me tunneme universumi mateeria väga väikest osa.

97% mateeriat on nn pime mateeria ehk ... nähtamatu. Ja vaimset nüridust ei maksaks pidada mõistuslikkuseks.

Foto: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg