Supermarketimeditsiin

Indrek Oro 22. jaanuar 2007, 00:00

Minu suurim uue aasta soov on, et eales ei saaks ükski seltskond kusagil praalida, et streiki lubasime - tehtud!

Tähtsaim valik riigi tervishoiu korraldamisel tehti aga aastaid tagasi. Siis, kui otsustati üle minna kindlustusmeditsiinile ja kehtestati 13 % ravikindlustusmaks. Kas see maksumäär sai paras või mitte, tollal ei teatud. Minu esimene kroonipalk oli pisut üle 400 kr brutos, kõvasti madalam riigi keskmisest. Tallinna Haigekassa direktor teenis siis 12 000 kr. Patsient sai arsti vastuvõtule samal päeval.

Kuigi haigekassa loodi kodanike ravikulude kindlustamiseks, tehti alguses kaks olulist valikut - töövõimetuse hüvitised jäeti ravirahade kompenseerida ja raviasutuste kapitaalkulud anti raviasutuse omaniku kanda. Viimast nõuet pole küll eales täies mahus täidetud, kuid üheskoos kiirabi ja kindlustamata isikute erakorralise arstiabi kuludega oli arvestatav riigieelarvelise toetuse võimalus.

Põhimõtteliseks uuenduseks sai valitsuse otsus lõpetada alates 1997 raviasutuste omanike rahalised kohustused haiglate ees. Argument oli pragmaatiline - riigieelarves haigutas siis 400miljoniline auk. Ometi võeti sellega tervishoiusektorilt võimalus tõhusamaks toeks riigieelarvest. Tervitused Mart Siimannile ja tema toonasele tiimile...

Uues olukorras pidid tervishoiuteenuste hinnad hakkama sisaldama kõiki raviasutuse kulusid - personali-, ehitus- ja kommunaalkulud, aparatuuri amortisatsioon jne. Majanduslikult mõistlik otsus tõi meie kõnepruuki uue mõiste - meditsiiniteenuse kulupõhine hind.

Selle sajandi alguses muutus haigekassa juriidiline staatus - valitsuse hallatavast riigiasutusest sai iseseisev avalik-õiguslik institutsioon. Sellega suurendati haigekassa poliitilist sõltumatust - haigekassa sai enda kätte ohjad hakata ise tervisepoliitikat kujundama. Kuigi haigekassa kõrgeimaks juhiks - nõukogu esimeheks - sai sotsiaalminister ja meditsiiniteenuste hinnad peab kinnitama valitsus haigekassa nõukogu ettepanekul, on sisuline kontroll hindade üle ometi haigekassa käes. Paar näidet. Erialaseltside väljatöötatud ja valitsuse kinnitatud kulupõhistele hindadele on rakendatud haigekassa poolt koefitsiendid, mis on enamus teenuste puhul alla ühe. Sel moel on õnnestunud "säästa" ravirahadest ligi 300 miljonit krooni 2006. aastal ja kavakohaselt õnnestub sama palju kokku hoida ka tänavu. Möödunud aastal üle lepingumahu tehtud haiglate töö kuulub väljamaksmisele koefitsiendiga 0,3. Samal ajal kuuleme sotsiaalministri emotsionaalseid sõnavõtte vajadusest ooteaegu lühendada. Avalikkuses levitatavad hirmud haigekassa reservi auklikuks kulutamisest on täna küll kohatud. Vähemalt haigekassa eelmise aasta 9 kuu aruandest saab lugeda, et aruandeaasta tulem oli 753 miljonit, lisaks eelmiste perioodide tulem 1,147 miljardit. Veel on haigekassa arvetel tallel ka kohustuslik riskireserv mustadeks päevadeks. Huvitav on ka ravikindlustuseelarve teatud tulu- ja kululiikide planeerimine rahandusministeeriumi vastavate prognooside alusel. Sotsiaalmaksu laekumine ja töövõimetuse hüvitiste kulud eelseisvaks perioodiks peaks olema omavahel teatavas korrelatsioonis. Siiski on eelarves jälgitav töövõimetuskompensatsiooni ennakkasv võrreldes töötasudelt arvestatava maksuga. Aruandest aga selgub, et eelmise aasta 9 kuuga on sotsiaalmaksu prognoositust enam laekunud 9%, aga ajutise töövõimetuse kompenseerimiseks on kulunud 1,5 % prognoositust enam. Haigekassas töötavate inimeste ülesanne on juhtida nende kontrolli alla antud rahavoogusid. Nad on seda tööd hästi teinud etteantud seaduslikes raamides. Probleemne on "raamimeistrite" tegevus.

Uue aastatuhande algusesse jäävad väga olulised valikud raviasutuste võrgu reformimisel. Haiglate hulga vähendamine aitas ilmselt kogu süsteemi tõhusust parandada. Probleem on senini taastus- ja hooldusvoodite nappus.

Tähtis osa haiglareformist oli raviasutuste eraõiguslikuks muutmine. Tallinnas ja Põhja-Eestis võistlevad eriarstiabi andmisel neli suurt konkurenti. Ükski vägi ei suuda ohjeldada võidurelvastumist - areneb tõeline supermarketimeditsiin. Valitsus on määratlenud enda võimaluse tervishoiu korraldamisel sisuliselt seadusandluse kujundajana. Küllap tulenevad sellest ka sotsiaalministri väited, et tema ei saa osaleda palgaläbirääkimistel ega alla kirjutada palgaleppele haiglate liidu esimehe kõrvale. Arstide liit soovib aga haigekassa kõrgeima juhi ja paljude riigisektoris töötavate arstide kõrgeima ülemuse allkirja üleriigilises palgaleppes näha aukohal.

Kolmveerand aastat kestnud läbirääkimised valitsuskomisjonis, kuhu olid kaasatud tervishoiutöötajate esindajad, jõudsid ummikusse mullu oktoobris. Eesmärk oli jõuda selgusele süsteemi parema rahastamise (mitte palgatõusu!) ja SKP osamäära kasvatamise võimalustes. Viimase näitajaga oleme uuenenud ELi punalaterna hoidjad.

Neid läbirääkimisi võis pidada (tervishoiu)poliitilisteks. Kindlasti ei saa pidada poliitiliseks käimasolevaid palgaläbirääkimisi, ehkki palgad moodustavad ühe kaaluka osa süsteemi rahastamisel. Streik on halb valik, kuid ainus seaduspärane võimalus avaldada survet järgnevateks valikuteks, millest vahetult sõltub kogu riigi arstiabi olukord lähitulevikus.

Minu palk ei ole täna kordades väiksem haigekassjuhi palgast, kuid arsti jutule saamiseks peab patsient ootama talumatult kaua. Seda, et tervishoiu hinnalisim ressurss on inimtöö, näitab ilmekalt tõsiasi, et Põhjamaade raviasutuste eelarvetest 75-80% moodustab personalikulu. Eestis on sama näitaja umbes 50%. Meie valitsuse senised valikud on kaasa aidanud hinnalise inimressursi defitsiitseks muutumisele. See trend tuleb peatada!

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing