Kolmapäeva õhtul toimus ööklubis Papillon koomilise mononäidendi "Ürgnaine" esietendus.
Ürgnaisena hoidis ligi kaks tundi publikut peos näitleja Eva Püssa, kellest laiem avalikkus pole mõnda aega midagi kuulnud. Pärast esietendust saab see viga kindlasti parandatud ja oli kuulda, et nädalakiri Naised valis Püssa koguni nädala tegijaks.
Näidendi autor on leedu kirjanduse üks tuntumaid tegelasi Sigitas Parulskis. Režissöör on Kostas Smoriginas ja režissööri abi Reeda Toots.
Parulskise "Ürgnaine" peaks olema omalaadne vastus Rob Beckeri kuulsa näidendi "Defending The Caveman" ("Ürgmehe kaitseks") järgi lavastatud etendusele "Caveman" (Ürgmees), kus sugupoolte erinevusi ning nendevahelist mõistmatust vaadeldakse nalja kaudu.
Mingis mõttes see nii ongi, kuid Jan Uuspõllu Ürgmehe huumor tundus märksa naljakam ja soojem kui Eva Püssa Ürgnaise oma, millest õhkus rohkem sarkasmi, ärategemissoovi ja silmakirjalikkust. Seda kõike ei saa panna muidugi näitlejanna, vaid pigem kirjatüki autori arvele. Mine tea, ehk oleks naise kirjutatud "Ürgnaine" olnud mehe loodud "Ürgmehele" mahlakam vastus.
Nalja saab kindlasti ja usun, et iga mees ja naine leiab etendusest koha, kus lavalt justkui ise endale vastu vaataks, kuid ülisuurt huumoridoosi ei tasu siiski oodata.
Näidendi kangelanna on parimasse keskikka jõudnud naine, kel seljataga juba mõndagi ja piisavalt elukogemust publikuga jagada.
Tervest loost õhkub igatsust teise poole järele ja mingil hetkel tundubki, et prints valgel hobusel on saabunud, kuid viimaks viskab näidendi autor õhku mõtte, et olgu mees alguses nii hea kui tahes, lõpuks pettud ühel või teisel moel nagunii.
Naine aga õhkab millegi poole, saamata sageli aru, mida ta siis õieti tahab.
Eva Püssa mäng on nauditav, särav ja väga plastiline. Teadagi nõuab sarnane komöödia oma laagerdumisaega ja publikut, kuid juba esietenduse ajal polnud mitte mõtteski tahtmist liinilt ära kaduda.
Hea meelelahutus õhtuseks ajaks ja veel parem, kui sellele lisada hilisem muljetevahetus ööklubis.