Väike boamadu ning Gallia sangarid

"Pärast kunstikooli tegin diplomitööks joonisfilmi, Priit Pärn oli mu juhendaja. Sealt edasi tuli Tallinnfilm, kuhu alguses läksin hästi suurte ootustega, et lõpuks ometi saan proffide sekka, aga seal olles tundus, et asi ei olegi nii proff. Kui oli võimalus minna Taani, siis läksin, ilmselt lihtsalt olin õigel ajal õiges kohas. Öeldi, et saatke portfoolio. Ma vastasin, et ei, kutsuge sinna, siis saab näha, mis oskan. Õnn oli, et ma oma portfooliot ei saatnud, kuna siis oleks ilmselt kiiresti ukse taha tõstetud. See oli sügisel 1990. Alles sealt alates ma loen tegelikult oma professionaalse karjääri algust. Ma ei teagi, kuidas nimetada oma tööd kuni sinnani, seal sain ma alles tegeliku väljaõppe klassikalises, Disney animatsiooni stiilis," kirjeldab Meelis Arulepp.

Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna õppejõud Ülo Pikkov seda stiili nii kõrgelt ei hinda: "Walt Disney pani küll aluse stiilile, mis teatud täiendustega on kujunenud suurstuudiote valitsevaks stiiliks ja ka mingis mõttes dogmaks. Siiski on klassikalised ka teised stiilid, nagu Jaapanist pärinev anime ja Zagrebi koolkonna stiil. Mitmed animatsioonfilmi teoreetikud räägivad ka Eesti stiilist."

"Meelis Arulepp on siiski vaieldamatult väga andekas animaator. Mis puutub animeerimisse ja stseenide lavastamisesse, siis arvan, et naljalt võrdset talle lähima viie lennutunni kaugusel Eestist ei leidu. Kui väga tahaks kedagi temaga võistlema panna, siis tuleks nähtavasti otsida Aasiast või Ameerikast," tõdeb Pikkov.

Kristel Tõldsepa sõnul - nii nagu filmimaailmas ikka - valitseb ka animafilminduses Ameerika ülemvõim: "Kui me vaatame kas või, et mis meilgi kinodes näha on. Euroopas tehakse ka täispikki animafilme, Inglismaa ja Prantsusmaa teevad suhteliselt palju. Meie emaettevõte on Skandinaavia suurim animatsioonistuudio, mis samuti täispikki filme toodab. Siiski on palju kinni kultuuritaustas - Prantsuse täispikad animafilmid, ega nad ikka naljalt väljapoole riiki ei levi."

Kuigi A-film tuli aastal 1994 Eestisse odava tööjõu järele, on tänapäeval stuudio kujunenud juba peatöövõtjaks. "Teati ka tulles, et Eestis on mingisugune animatsioonitraditsioon olemas, lisaks kultuur on sarnane, vahemaad lühikesed. Täna hinnaga enam ei konkureeri, Hispaania animastuudiotega oleme täpselt ühes hinnas. Paraku ei tehta maailmas enam nii kõrge eelarvega joonisfilme kui viis või kümme aastat tagasi," tõdeb Tõldsepp.

Tänu kvaliteedile tuli Eestisse näiteks täispika kultuskoomiksil põhineva joonisfilmi "Asterix ja viikingid" tootmine.

"Uderzo oli tol ajal ülimalt pettunud kõikides Asterixi filmides, mis seni tehtud olid, ja ütles, et ei anna enam kunagi välja luba Asterixist järgmist filmi teha. Siis üks Prantsuse telekanal näitas talle A-filmi "Appi, ma olen kala", mis on üks meie tehtud täispikk animafilm. Seepeale teatas Uderzo, et hea küll, tohib, aga ainult tingimusel, et A-film teeb.

Väga tahaks Eesti-põhiseid asju rohkem luua, näiteks Olimar Kallasest tahaks midagi liikuvat teha, aga ega see niisama lihtne ole. Kõigepealt tuleb õigused sellele saada. Minu üks suuremaid iidoleid on Edgar Valter, ainuke Eesti animakunstnik, kes oskas joonistada, kellest ma väga pean. Saime temalt loa, et teha film "Suur maalritöö", aga tookord jäi asi rahastamise taha. Ka selle nõusoleku saamine toona oli keeruline, kuna ega Valtergi ei soovinud pärast "Naksitralle" väga animatsioonidega tegemist teha," meenutab Meelis Arulepp.