Nädal Ülo Toomsalu pilgu läbi

Alles sai maha jahtuda destruktiivsete uudiste voog, mis keerles pronkssõduri ümber, kui kohe serveeriti uus palav uudispuder. Kokaks oli Tivoli Tuuri korraldaja Lauri Viikna, kes pakkus meile põlevat karusselli. Nüüd saame mehe kallal tükk aega veel nämmutada, seda enam, et ainet on, sest asja ümber on palju hämarat.

Inspektsioon tõmbas praegu lõbustuspargiärile kriipsu peale, sest pole näinud atraktsioonide kontrollimise pabereid, aga kui need ühe Rootsi firma kontori lauasahtli põhjast üles leitakse ja karussellid jälle hoo sisse saavad, võiks lisada rohkem närvikõdi tekitavaid lõbustusi. See karusselliga läbi tule sõitmine on ju üsna äge, ei tohi ainult atraktsiooni seisma panna ja tuli peab kontrolli all olema, et liiga palju kõrvetada ei saaks.

Üldiselt aga koledad sündmused ei lõpe. Üks astroloog ennustas hiljuti, et karm aeg ootab Eestit alles ees. Meil on juba olnud laevahukk, metanoolimürgitus, helikopteriõnnetus ja Tallinna rüüstamine. Pakun välja mõned variandid, mis meid veel ees ootavad: reisirongide kokkupõrge, kõrghoone kokkuvarisemine, varing kaevanduses, pommiplahvatus kaubanduskeskuses. Peaasi on, et enne keegi liigselt muretsema ei hakkaks.

IBM Eesti tegevdirektor Valdo Randpere vallandas poleemika selle üle, et EMT-le kuuluv noorte suhtlusportaal rate.ee on täis roppusi, nilbeid pilte ja sõimu. Tema väitel on ebaeetiline, et end kvaliteetteenuse pakkujaks nimetav firma peab sellist peldikuseina. Eetiline või mitte, aga üks on selge, EMT seda portaali kinni ei pane. Ja põhjus on lihtne - raha ju ei haise. Asi on kasumlik ja tegemist on suurepärase vahendiga, et endale uusi kliente saada. Eetika pärast muretsejatele lubatakse, et sisu üle hakatakse hoolsamalt valvama, aga ega ikka kätt päris ette panna ei saa. Õigustuseks kõlbab ka tõdemus, et probleem pole portaalis, vaid hoopis ühiskonnas. Sellised me lihtsalt oleme, kui internetti poleks, siis poleks see lihtsalt kõigile näha.

Mõned vallad on hakanud trahvima kinnisvaraarendajaid, kes nende maa peale uusi maju ehitavad. Majad on ju ilusad küll, aga paha lugu on see, et inimesed hakkavad seal sees elama. Uued inimesed on aga vaid tülinaks kaelas, küll tahavad nad lapsi lasteaeda panna, küll kooli, nõuavad endale poodi ja bussiliini.

Vallad on hädas, et kasvava rahvahulgaga hakkama saada. Põhiline rahaküsimise ettekääne ongi lasteaiakohtade nappus. Aga kui uued elanikud on juba nii vanad, et lapsi enam ei muretse, või nad lihtsalt ei saa lapsi?

Jääb mulje, et Eesti rahvaarv kasvab mühinal. Tegelikult on ju iive ikkagi negatiivne ja uued inimesed vaid kolivad ühest kohast teise. Raha tuleks siis küsida nendelt omavalitsustelt, kust rahvas ära kolib.

Jaapani keiser tuli meile külla. Keisri abikaasa kandis, ja ilmselt mitte juhuslikult, rõivaid, mis olid Eesti lipu värvides: valget kübar sinise rosetiga, valge jakk sinise vööosaga ja must seelik. Ja mis oli seljas meie presidendiproual? Roosa kleit. Aga mis oleks pidanud olema? Valge punasemummuline kleit. Jälle saab Evelin Ilvese rõivavaliku üle naaksuda.