See kitsas maantee ühendab pealinna Hanoid ja suurimat linna Ho Chi Minh Cityt ehk suupärasema vana nimega Saigoni. Odavaim ja elamusterohkeim on läbida tee palju vahepeatusi lubava bussiga.

Viet Nam tähendab tõlkes lõunamaad. Riigi põhja- ja lõunaosa on aga erinevat nägu. Lõuna üllatab soojuse ja külalislahkusega, põhjas saab tunda nostalgiahõngulist sotsialismi.

Pealinna Hanoi südameks oleva smaragdrohelise Tagastatud Mõõga järve ühel saarel on neljakorruseline Kilpkonnatorn ja teisel Nefriidide mäetempel (mäge muidugi pole). Legendi järgi leidis üks kalur 15. sajandil oma võrgust särava mõõga, mis aitas neil vaenlasele vastu hakata. Pärast sõudis kalur jälle järvel ja nägi kilpkonna, keda lõi sama mõõgaga, misjärel kilpkonn kadus mõõgaga vee alla. Targad teadnud rääkida, et rasked ajad on läbi ja mõõka enam ei vajata.

Huest mõne tunni kaugusele jääva UNESCO kaitse all oleva Indo-Hiina mere kaubanduskeskuse Hoi Ani võib ristida päkapikulinnaks. Kitsad tänavad, madalad rohelusse uppuvad majad, antiikse hõnguga puupaadid jõesadamas ning omapärane suur turg muudavad selle nauditavaks linnakeseks. Ajaloo vältel on Hoi An väga vähe muutunud.

Laiade bulvarite ääres kõrguvate rannahotellidega Nha Trang meenutab euroopaliku suvituslinna. Ei puudu ka sanatoorium, kus saab proovida tervisemuda- ja mineraalveebasseine.

Linna magnetiks on ilus rand ja suurepärased sukeldumisvõimalused. Rikkalik merealune maailm üllatab väikeste kalaliikide rohkusega, merekrabide, korallide, kaljuriffide ja koobastega. Värvikirevuselt annab veealune maailm silmad ette kõigele, mida maa peal näha saab.

Hommikuti on Nha Trangi kilomeetrine liivarand täis võimlejaid. Võimeldakse üksikult ja grupis, muusikaga ja ilma, ka pargis ja tänaval.

Rannakombed on aga enam kui veidrad - olulisim tundub söömine ja enese varjamine päikese eest. Olime vist ainsad, kes sõna otseses mõttes päevitasid. Vietnamlased ujusid tänavariietes - pikad varrukad ja püksid polnud haruldus.

Mõnikümmend kilomeetrit linnast eemal asuvate lõputute soolaväljade ja -mägedega ning vietnamlaste seas populaarse rannaga tutvumiseks üürisime kohalikelt suvalise poe ees mootorrattad, lubades need õhtul kella kuueks tagasi tuua.

Kui sealsed naised varjavad end mootorrattal õlgadeni ulatuvate kinnaste, silmini tõmmatud koonusekujulise kübara ning näomaskiga, siis mina sättisin õlgadele käteräti ja nautisin paitavat tuult. Need olid mitme nädala jooksul ainsad hetked, mil ei tulnud piinelda 30kraadise niiske kuumuse käes. Kaardi puudumise ja arusaamatute viitade tõttu eksisime paar korda ja loomulikult läks keset eikusagit üks mootorratastest katki.

Saigon näib välismaalastele mootorratturite mekana. Hommikust õhtuni on tänavad täis lakkamatu vooluna kihutavaid masinaid. Vietnamlased on äärmiselt leidlikud ja mootorrattad on viimseni koormatud. Ühele rattale mahub viieliikmeline pere, kümmekond värvilist plastmasstooli üksteise otsas ja viis pilgeni täis kartulikotitäit aiasaadusi.

Autosid näeb vähe ja tuliuued punased linnaliinibussid seisavad tühjalt peatustes. Kuigi kohalikud välismaalased väitsid, et liikluses kehtivad teatud seaduspärasused, jäid need seal viibitud kuu aja jooksul selgusetuks.

Pea- ja kõrvaltänaval ning punasel ning rohelisel fooritulel vahet ei tehta, samuti ei näidata suunda. Suurtel ristmikel püüab korda hoida politsei, sageli edutult.

Kokkupõrke korral suuremat pahandust ei teki - naeratatakse ja jätkatakse teed. Välismaalastesse suhtutakse ettevaatlikumalt.

Vietnami sõites kartsin, et seal on palju invaliidistunud ja pealetükkivaid inimesi, kes oma ebatavalise välimusega püüavad turistides kaastunnet tekitada ja raha nõuda.

Õnneks Vietnami igapäevases elus möödunud raskete aegade õudusi silma ei hakanud.

Tõsi, Saigonis asuvas sõjakuritegude muuseumis nägin elus esimest korda nii võikaid fotosid, et süda läks pahaks ja maailm hakkas mu ümber keerlema.

Kokkukukkumise vältimiseks jätsin ringkäiku katki ja läksin värske õhtu kätte end koguma.

Muidu on see nagu üks muuseum ikka - palju sõjarelvi, masinaid ja ohjeldamatult võigast infot.

Vietnami sõda peeti aastail 1959-73, millest viimased kaheksa aastat olid riigis ka USA väed. Ameeriklased viskasid Vietnami üle seitsme miljoni tonni pomme.

Fotod: Eneli Ivask

Autor: Eneli Ivask