16. september 2007 • 4 min
Jaga lugu:

Grandioosne projekt Surnumere päästmiseks

Iisrael ja Jordaania plaanivad ehitada kanali, mis tooks vett Punasest merest Surnumerre, et päästa aasta-aastalt väiksemaks muutuv soolajärv.

Simon Cochran elab Surnumere kaldal ning ta on üks paljudest, kes on aastate jooksul oma kodust ilma jäänud. "Kui ma siia 40 aasta eest tulin, oli Surnumeri praktiliselt ukse all," ütles Cochran. Sellest ajast alates on aga järv pidevalt taganenud. Põhjuseks on järve voolava Jordani jõe ulatuslik kasutamine, enne kui see järve suubuda jõuab. Seetõttu aurab kuuma kliimaga Lähis-Ida järv kiiremini, kui vett juurde voolab ning järve pindala väheneb. Lisaks sellele aurustatakse Surnumere vett, et saada kätte vees lahustunud mineraale, peamiselt soola, vahendas Der Spiegel.

Järve veetase langeb umbes meetri võrra aastas. Hetkel on veetase 420 meetrit merepinnast madalamal, mis tähendab, et Surnumere kallas on madalaim maismaapunkt kogu maailmas. 1930. aastal voolas järve 1,3 miljardit kuupmeetrit vett aastas. Tänaseks on see kogus kahanenud alla 400 miljoni. Järve pinnalt aurab aga aastas 1050 miljonit tonni vett aastas. Kui järve veetase langeb veel saja meetri võrra, muutub ta pindala niivõrd väikseks, et auramine ja vee juurdevool on tasakaalus. Paraku oleks kunagisest kuulsast Surnumerest siis järel vaid kurb väike tiigike.

Cochrani koduküla on üks neid kohti, kus järv inimestele kätte maksab. Järve veetase on madalamal kui ümbritseva põhjavee tase, mis aeglaselt järve poole voolab ning maapinnas olevaid soolakihte lahustab. Seetõttu ongi varingud Surnumere kallastel nii tavalised. Praktiliselt võimatu on ennustada, kus see järgmisena juhtub. Järve kallas on palistatud tuhandete kraatritega. "Ma tean, et siin on ohtlik elada, aga see on mu kodu," ütles Cochran.

Iisraeli poliitikud, teadlased ja keskkonnaaktivistid on pikalt piike murdnud, leidmaks lahendust, mis Surnumere päästaks. Paljude arvates on ainuke tõsiseltvõetav lahendus ehitada kanal, mis tooks Punasest merest Surnumerre vett juurde.

Plaan pole iseenesest uus, see on kirjas ka Iisraeli ja Jordaania rahulepingus, kuid rahutused piirkonnas on siiani takistanud mõtetelt tegudele asumist. Nüüd on aga mõlema riigi valitsused asjaga taas tõsisemalt tegelema asunud, projekti ühe rahastajana nähakse Maailmapanka.

Kanali pikkuseks oleks 180 kilomeetrit Al-Aqabah' lahest (Punase mere põhjatipus) kuni Surnumereni. Igal aastal kannaks kanal Surnumerre 1900 miljonit kuupmeetrit vett. Et kanal peab ületama madala mäeaheliku, tuleb vesi kõigepealt 220 meetri kõrgusele pumbata, kust see siis ise 600 meetrit madalamal asuvasse Surnumerre voolaks. Vahepeale ehitataks ka hüdroelektrijaam, mille energiat hakkaksid kasutama ka pumbad ning merevee magestamisjaam, mille toodangut hakkaksid kasutama mageda vee puuduses vaevlevad jordaanlased, juudid ja läänekalda palestiinlased.

Et projekt nõuab koostööd ning ka kasu peaks sellest olema kõigile Surnumere ääres elavatele inimestele, on seda hakatud nimetama ka rahukanaliks. Kanali ehitamiseks kulub esialgsete arvestuste kohaselt 5 miljardit dollarit.

Kõik tundub olevat ilus – selle asemel, et pidevalt üksteise kõri kallal olla, saaksid juudid ja araablased koos midagi ehitada, millest oleks kõigile kasu. Inimesed saaksid joogivee ning Surnumeri oleks päästetud, kuid reaalsuses on asjad palju keerulisemad.

Kanali trass kulgeks piki seismiliselt aktiivset riftivööndit. Tugevam maavärin võiks kanalit ja veehoidla tammi kahjustada, vabastades selle taha kogunenud vee. Lisaks sellele kinnitavad Iisraeli geoloogiateenistuse läbiviidud katsed, et Surnumere ja Punase mere vee segunemine võib viia vetikate õitsenguni, kipsi sadestumiseni ning vee punakaks värvumiseni.

Muret valmistab ka asjaolu, et Punase mere vesi on oluliselt väiksema soolsusega (maailmamere soolsus on 35 promilli, Surnumere soolsus on ligi kümme korda kõrgem). Need veed ei pruugi seguneda, selle asemel saab Surnumerest kahekihiline järv, mille alumine osa on ülemisest oluliselt soolasem. Sellega kaotaks Surnumeri oma ligitõmbavuse turistidele, kellele meeldib soolases vees hulpida ning ajalehte lugeda.

Keskkonnaaktivist Gideon Bromberg rõhub aga sellele, miks ei tegelda probleemiga sellest otsast, kust see alguse sai. "Seda projekti nimetatakse rahukanaliks, kuid Iisrael ja Jordaania on juba ammu rahulepingu sõlminud. Palju suurem panus rahule regioonis oleks kui kokkuleppele jõutaks Süüriaga selles osas, et Jordani jõgi saaks taas täies mahus Surnumerre voolata."

Tõenäoliselt üks targemaid inimesi kõikvõimalikes kanalit puudutavaid küsimustes on Michael Beyth. Ta istub Jeruusalemmas Iisraeli geoloogiakeskuses oma raamatutega kaetud laua taga ning on mõtlik. Beyth on 35 aastat Surnumerd uurinud. Kõigest kahe nädala eest ilmus tema sulest sel teemal järjekordne teadusartikkel.

Beyth on mõnda aega vait ning ütleb siis: "Kui ma vaid isegi täpselt teaksin. See on väga suur ja keerukas projekt. Lasta Surnumeri lihtsalt ära kuivada oleks vastutustundetu. See viiks selliste keskkonnaprobleemideni, mille täpset ulatust me veel ennustadagi ei oska." Samuti on tõsi, et Jordani jõest tulevat veehulka tuleks suurendada, kuid see on võimalik vaid piiratud ulatuses, millest ei piisa, lisas ta. "Kui läheneda asjale poliitiliselt, siis on see täiesti ebarealistlik." Raskelt ohates võtab Beyth teema kokku: "Ma arvan, et kanal on ainus lahendus."

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt