Mõõkhammastiiger oli ohutu kiisu

Kuigi hiiglaslikud kihvad võisid olla suurepärased tapmisvahendid, oli mõõkhammastiigritel välja kujunenud väga spetsiifiline jahipidamisviis, kirjutas BBC. Suuremaid saakloomi sai mõõkhammastiiger oma kihvadega kergesti tappa, kuid väikese saagi puhul olid sellised kihvad kasutud. See võiski mõõkhammastiigrile saatuslikuks saada.

"See on üks paleontoloogia rusikareegeid," ütles Austraalia Newcastle’i ülikooli teadlane Colin McHenry. "Spetsialiseerumine võib olla lühiajaliselt edukas, kuid see on seotud suure riskiga, kuna niipea, kui ökosüsteem mingil põhjusel muutub, oled sa esimene kandidaat väljasuremiseks. Vastu peavad laiade kohastumustega organismid."

Mõõkhammastiigri (Smilodon fatalis) leviala ulatus üle kogu Põhja-Ameerika. Nad elasid siin maailmas juba umbes 33 miljonit aastat tagasi, kuid surid umbes 9000 aasta eest välja. Nagu paljud teised suured jääaja loomad, suri mõõkhammastiiger välja umbes samal ajal, kui inimestest kütid Põhja-Ameerikas oma odadega jahti pidama hakkasid.

Tiigri kolju kivistist uuriti röntgenkiirtega, mille abil konstrueeriti koljust suure resolutsiooniga digitaalne mudel. Simulatsiooni abil näidati, kuidas tiigri kolju, lõuad, hambad ja lihased tulid toime loomade murdmise ajal tekkiva survega. Võrdluseks kujundati tänapäevase lõvi (Panthera leo) mudel.

Eesmärgiks oli lõpetada kauakestnud vaidlus mõõkhammastiigri jahistrateegia üle. Osad väidavad, et ta hüppas saagile paljastatud kihvadega peale; teised jälle usuvad, et ta kasutas oma kihvu suurt saaki mööda üles ronimiseks; kolmandad aga arvavad, et ta põhjustas saakloomadele tõsiseid vigastusi, raiudes neid oma suurte hammastega kõrvalt.

Uurijatele on selge, et mõõkhammas ei kasutanud saagi mahamurdmiseks sama strateegiat kui lõvi, kes tapab suure saagi, klammerdudes talle hammastega kaela külge. Mudel näitab, et mõõkhamba kolju ei oleks toime tulnud survega, mis tekiks, kui saakloom lämbudes mitme minuti jooksul oma pead raputab ja põtkib. Lisaks ei olnud mõõkhamba hammustuses sellist jõudu. Tema hammustus oli kolm korda nõrgem kui tänapäeval Aafrika savannis elavatel lõvidel.

"Mõõkhammas oli mõnes mõttes nagu karu. Ta oli väga massiivne ja tugev – hiiglaslik rindmik, võimsad käpad. See loom ei olnud loodud jooksmiseks, vaid pigem maadlemiseks," selgitas McHenry.

"Ma usun, et ta kasutas oma võimsaid käppi ja küüniseid suurte loomade mahatõmbamiseks. Hambad tulid mängu alles siis, kui saakloom oli juba tema kontrolli all. Siis järgnes koheselt surmav hammustus kaela, mis lõikas läbi hingetoru ja unearteri. Surm oli enam-vähem silmapilkne."

Uurimisrühm järeldas, et mõõkhammastiigri ehitus jättis ta muutuvas keskkonnas hätta. Tema eelistatud saak – hiiglaslikud rohusööjad – kadusid ning uute tingimustega kohaneda mõõkhammas ei suutnud. Väiksemat saaki tiiger murda ei saanud – kärbest kahurikuuliga tabada on raske.

Mõõkhammastiigri väljasuremise lugu on aga ilmselt keerukam ning enamik teadlasi nõustub, et kliima muutumine võis olla vaid üks faktoritest, mis selleni viis. Hiljuti pakuti välja koguni uus teooria, mille kohaselt 13 000 aastat tagasi tabas Põhja-Ameerikat asteroid või komeet, mis muutis sealsed tingimused mõnedele loomadele talumatuks.