Kui Orwell oma kultusromaaniga pärast Teist maailmasõda lagedale tuli, ei osanud keegi arvata, et jälgimisühiskond kirjeldatud ulatuses teoks võib saada. Mõni paranoiline ehk kartis, aga inimkond oli sellest siis veel kaugel.
Tänasel päeval tundub mulle, et ka mina pean "1984" peategelase kombel üksi kööginurgas päevikut pidama, sest ainult siis võib olla kindel, et naudin reaalset privaatsust.
Ma login vähemalt paar korda nädalas hanza.netti, ka reisil olles. Hansapank teab alati, mis riigis, linnas või tänaval ma parajasti olen. Kaardimaksetega on sama lugu. Ostan mõnikord Amazon.comi vahendusel raamatuid ja paiskan internetiavarustesse jällegi suurtes kogustes isiklikke andmeid.
Autoga sõites jälgivad meid kiirusemõõtmiskaamerad. Maanteepatrull arvatavasti teab, mis kell ma parajasti kuhugi liigun. Suurbritannias on situatsioon kõige drastilisem. Sealmail on üks CCTV-kaamera 14 inimese kohta ehk siis vähemalt iga 200-500 meetri järel. Ükskõik kelle päevastest tegemistest võiks lõigata kokku kenakese linateose, umbes nagu filmis "The Truman Show".
Kapos mul kahjuks tuttavaid pole, nii et mul puuduvad andmed selle kohta, kas Eestis kõnedele sõeluuringuid tehakse - juhuks, kui keegi kuritegelikke jutte vestab. Seda tean aga küll, et põhimõtteliselt võiks mu kadunuks jäädes mobiilivõrgu abil hõlpsalt üles otsida.
Kas jälgimine on siis hea või halb? Politsei tööd lihtsustab see mõnevõrra kindlasti. Ja kui midagi varjata pole, siis pole põhjust kritiseerida, eks? Minu jaoks peitub küsimus hoopis selles, et kas meil on valikut? Kas tahame paksu või õhukest riiki? Oleme juba suhteliselt kindlalt heaoluühiskonna ja paksu riigi kursil. Kas oleme aga endale aru andnud, millised võimalused see meilt röövib?
Saint-Éxupéry ütles, et üksi ollakse ka inimeste keskel. Mina end küll eriti üksi ei tunne. Tõenäoliselt ei huvita kedagi, kas söön oma Prismast ostetud singitüki täna või homme, veel vähem liigub see info korrakaitsjate kätte. Sellegipoolest maksan nüüdsest rohkem sularahas. Parem tunne on.
Autor: Ellen Murula