Võhiklik juurdeehitamine maksab kätte

Ehitati juurde, kuhu tundus, et võiks juurde ehitada. Tegijateks olid suhteliselt enesekindlad ehituskauged inimesed, kes tegid ülesande lahendamisel põhimõttelisi vigu.

Selle ümberehituse puhul on raske öelda, mis üldse on tehtud õigesti. 1980ndate keskpaigas oli ehitusmaterjale väga raske hankida, ehituseks kasutati kõike, mis kätte juhtus. Näiteks selle maja juures on ehitamiseks kipsplaadi aseainena kasutatud polüesterlakiga kaetud kapiuksi.

Suurim viga, mis selle hoone puhul tehti, on maja vale paigutus ilmakaarte suhtes. Juurdeehitus tehti maja kagu-lõuna külge, ehitades kinni aknad neis suundades, kus päikesevalgus tuppa tuleb. Selle tagajärjel ei paista tubadesse iial päikest.

Ümberehituse käigus ei soojustatud maja nn vana osa puitsõrestikuga seinu, mille täiteks oli saepuru.

Kuna renoveeritava maja seina- ning põrandasoojustus sai pea olematu ning aknad valesti paigutatud (vaid põhja ja ida poole), pole maja võimalik talvel soojaks kütta.

Nüüd ongi omanik lõhkise küna ees. Palju vaeva on nähtud ja raha kulutatud, kuid maja on elamiskõlbmatu.

Kui olemasoleva hoone kvaliteet on küsimärgi all, on vahel mõistlik vana maja renoveerimise asemel siiski lammutada.

Arhitekt Mart Pobul annab mõned pidepunktid, millega tuleks juurdeehituse tegemisel arvestada. Alustama peaks maja konstruktsioonide ülevaatamisest.