F-35: viienda põlvkonna hävitaja

Enn Heinsoo 20. november 2007, 00:00

F-35 hävitaja olulisim omadus on radarite jaoks peaaegu nähtamatu kere. USA õhujõud ise on selle lennuki liigitanud kategooriasse Very Low Observable ehk "väga raskesti jälgitav".

Täpseid andmeid radari läbilõike kohta avaldatud pole, kuid lennundusmeedias liiguvad kõlakad, et radari jaoks tundub F-35 vaid ruutsentimeetri suurusena. See tähendab, et kui vaenlase radar F-35 näeb, on see suure tõenäosusega juba ka nägemisulatuses. Kui näeb, sest see on vähetõenäoline.

Madala jälgitavuse saavutamiseks on kogu laskemoon ja kütus peidetud lennuki keresse. Sisemistes paakides suudab F-35 kanda 8165 kg kütust, mis tavalise ülesande täitmiseks on piisav. Lisaks on F-35 kaetud radarikiirgust neelava materjaliga ning kere peegeldab otsingusignaali radarist eemale.

Tavaliselt kannavad hävituslennukid väliseid paake ning ka pommid ja raketid on kinnitatud tiibade või kere alla. Selle kõige kere sisse peitmine parandab aga lennuki aerodünaamilisi omadusi.

Olles maksimaalselt nähtamatu, st väliste relvade ja kütusepaakideta, suudab täislastis F-35 lennata kuni 1,6kordse helikiirusega. Enamik tänapäevaseid neljanda põlvkonna hävitajaid saavutavad kuni 1,2kordse helikiiruse. Samuti on F-35 suurte kiiruste juures neljanda põlvkonna hävitajatest manööverdamisvõimelisem, kuna puuduvad relvade ja kütusepaakide tekitatavad õhukeerised ning -takistus.

Peale radaritele nähtamatu olemise on F-35 puhul väga oluline ka arenenud sensorite valik. F-35 loonud firma Lockheed-Martini andmeil suudab selle lennuki EOTS (Electro Optical Targeting Sensor - elektrooptiline sihtmärgistamise sensor) süsteem keskmiselt lennukõrguselt tuvastada jalaväelase kuni 16 kilomeetri kauguselt.

Sihtmärkide tuvastamisele lisaks suudab integreeritud sensorite platvorm jälgida ka paljusid sihtmärke korraga, neid prioriteetide järgi sorteerida ning kogu seda infot lennugrupi ja juhtimiskeskusega jagada.

Peale EOTSi on F-35 pardal ka EODAS (Electro Optical Distributed Aperature Sensor -

elektrooptiline jaotatud avadega sensor), mille osadeks on kuus eri kohtadesse paigutatud infrapunasilma. Nende kaamerate abil suudab sensoriplatvorm tuvastada igast suunast F-35 pihta lastud rakette.

Samuti täidab viimasena mainitud sensorite süsteem IRST (Infrared Search and Track - infrapuna abil otsimine ja jälgimine) rolli. See tähendab, et süsteem jälgib ümberringi lendavaid lennukeid ning võimaldab neid ka rünnata. Sensorite süsteemi eelis on, et infrapunaspektris vastase lennuki jälgimine on passiivne tegevus ega anna vastasele märku, et keegi teda sihikule võtab.

Radari kasutamine on õhusõjas justkui pimedas linnalahingus taskulambiga vehkimine - kui veab, näed vastast oma valgusvihus, kuid enne näevad kõik teised, et keegi napakas vehib laternaga, ja suudavad vähemalt varjuda.

Siiski on F-35-l ka võimekas radar, mille tähis on AESA (Active Electronically Steered Array - aktiivne elektrooniliselt juhitud antenn). Peale paljude vastaste samaaegse sihikulhoidmise töötab see ka relvana. Nimelt on radari abil võimalik tavalisest tugevama signaaliga häirida vastaste seadmeid nagu radareid või sissetulevaid rakette.

Muidugi suudab F-35 jälgida vastaseid ka nende edastatava elektromagnetkiirguse alusel, mis tähendab, et kui vastase hävitajal on radar sisse lülitatud, siis registreeritakse tema asukoht. See tehnoloogia pole siiski vaid viienda põlvkonna päralt.

F-35 pole pelgalt kaval luurelennuk, millega vastase seljataha hiilida ja nuiaga üle kupu virutada. F-35 aerodünaamilised omadused võimaldavad sellel julgelt vastu astuda kõikidele parimatele praegustele hävitajatele ausas lähivõitluses.

Üks väga oluline näitaja lennukite lähivõitlusomaduste puhul on nurk lennuki peatelje ja liikumissuuna vahel. Mõiste olemusest saab aimu, kui kujutada ette parajasti õhkutõusvat lennukit, millel nina on taeva poole suunatud, kuid lennuk ise liigub peaaegu horisontaalselt.

Lennuki nina ja liikumissuuna vahel ongi õhuvoolu nurk. Tavalised lennukid kukuvad taevast alla, kui see nurk läheneb 20 kraadile. F-35 suudab lennata, kui see nurk on 50 kraadi. Lihtsustatult tähendab see, et lennuk suudab väga järsult pöörata ning on hästi manööverdamisvõimeline. Enamik tänapäeva hävitajaid kaotab kohati juhitavuse 28kraadise nurga juures.

Lähivõitluses on F-35-l kasutada lühimaaraketid koodnimetusega Sidewinder ning 25millimeetrine kahur, mis pritsib rauast 3000 mürsku minutis.

Üks asi on F-35 lahingvarustusest siiski välja jäetud, nimelt reaktiivmootori suunatav düüs, mis võimaldab hävitajal veel suurema õhuvoolunurgaga efektiivselt manööverdada. Ainult vertikaalselt maanduval F-35 versioonil tähisega B on suunatav düüs ja seda kasutatakse eranditult maandumisel reaktiivjoa otse alla suunamiseks.

Radarile nähtamatud lennukid võib lugeda kokku ühe käe sõrmedel, lähim võrdlus F-35ga on samuti Lockheed-Martini hävitaja F-22. F-22 roll on ühekülgsem - tagada õhuruumi valitsemine. Enne tegi seda F-15, mida peeti pikka aega maailma parimaks hävitajaks õhk-õhk-vastasseisudes. Selle töö jätkamiseks kasutab F-22 suunatavaid düüse ja väidetavalt ka sarnaseid radarile nähtamatuse omadusi nagu F-35, kuigi Lockheed-Martini tehas ei anna radariläbilõigete kohta täpset teavet.

F-35 eriomadus on HMD (Helmet Mounted Display - kiivri külge kinnitatud ekraan): teabe piloodini edastamise süsteem koostöös EODASiga. Tänu sellele suudab piloot justkui läbi lennuki ümberringi vaadata ja silmapilk vastaseid sihikule võtta ning nende pihta rakette lasta. See unikaalne süsteem annab piloodile täieliku ülevaate lahinguruumis toimuvast, töötades nii pinnal asuvate kui ka lendavate sihtmärkide puhul.

F-35 ülesanne on asendada aeguvaid F-16-, Harrier- ja F-18-tüüpi hävitajaid, mille rollideks on nii õhus asuvate kui ka maasihtmärkidega tegelemine. F-16 on mitmeotstarbeline hävitaja, mille ülesannete hulka kuuluvad ka vastaste õhutõrje mahasurumine ja maasihtmärkide hävitamine.

Harrieri eripära on aga omadus tõusta õhku väga lühikeselt distantsilt ja pärast kütuse kulutamist - kui lennuk vähem kaalub - ka vertikaalset maanduda. See annab lennukile võimaluse opereerida piirkondades, kus lennuvälja pole.

F-18 on aga lennukikandjal baseeruv mitmeotstarbeline hävitaja, mis nagu F-16 suudab hakkama saada nii õhuvõitluses kui ka lammutada vastaste rajatisi ning hirmutada ja hävitada nende õhutõrjet. Kõikide nende rollide täitmiseks on F-35st kolm varianti, mis vastavad nimetatud teiste hävitajate ülesannetele. Baas ning üldine ehitus on kõigil sama, mis tähendab, et F-35 on odav toota, kuna enamiku komponentide jaoks on tootmisliinid samad.

F-22 ja F-35 on praegu ainsad viienda põlvkonna hävitajad. Viiendaks põlvkonnaks loetakse põhimõtteliselt lennukeid aastast 2000 kuni tänaseni, kuid olulised on ka märksõnad nagu radarile nähtamatus, suunatavad düüsid, komposiitmaterjalid, ülikruiis, järgmise põlvkonna sensorid ja integreeritud avioonika.

Praegu on teada Vene lennukitehase Sukhoi viienda põlvkonna lennuki projektist koodnimetusega Pak-Fa vaid nii palju, et see saab olema radarile nähtamatu ja väga manööverdamisvõimeline. Kuid isegi fotosid pole kusagil liikvel ning Sukhoi tehas ei avalda lennuki kohta detailset teavet. Sukhoi tehas üritab lähiaastail oma salaprojekti valmis saada ning lüüa Lääne konkurentide lennukeid soodsama hinnaga.

Euroopa riikide koostöös välja töötatud uus Eurofighter 2000 kuulub vaid nn põlvkonda 4,5, kuigi on väidetavalt üks manööverdamisvõimelisemaid hävitajaid maailmas ning on radarile vähendatud nähtavusega.

Lahinguvarustuses F-35 lennuomadused ületavad teisi neljanda põlvkonna lennukeid kõikides kõrgus- ja kiirustingimustes, milles lähivõitlus toimuks.

Me teame, kuidas teha suunatavate düüsidega lennukeid. Näiteks lõime juba 12 aastat tagasi ühe F-16 versiooni, mis demonstreeris head manööverdamisvõimet. Ent leidsime, et kõige odavam lahingus efektiivne lennuk on loomult heade aerodünaamiliste omadustega kerega ja ilma suunddüüsideta.

Mõlema viienda põlvkonna lennuki, st F-22 ja F-35 vooruseks on võime läheneda vastasele avastamatult ning esimese lasuga olukord lahendada. Samas on mõlemad lennukid erakordselt hea manööverdamisvõimega olukordades, kus teised lennukid kaotaksid juhitavuse.

F-22 manööverdamisvõime on tänu suunddüüsidele siiski natuke parem. F-35 eelis on aga kiivri külge kinnitatud teabekuvam. F-35 võime koguda ja edastada piloodini teavet tagab väga hea ülevaate olukorrast ja on võrreldamatu teiste lennukite poolt juhile pakutavaga.

Kaheksakümnendate lõpus tegime tööd projektiga Falcon Eye, mis võimaldas kiivri külge kinnitatud kuvari ja peaga juhitava sensori abil ringi vaadata. Kontseptsioon töötas hästi, kuid läbi sai vaadata vaid vähestest kabiini osadest. F-35 pardal olev süsteem on tohutu edasiarendus.

Liigume selles erutavas valdkonnas edasi metoodiliselt, et lõigata tehnoloogiast võimalikult palju kasu. On vägev tunne omada selliseid tööriistu.

Kui rääkida F-22 ja F-35 erinevustest, siis need kaks lendavad väga sarnaselt, kui telik on üleval. See pole üllatav, kuna F-35 disaini eesmärkidest on suur osa võetud F-22 projektist.

Siiski on F-22 füüsiliselt natuke paindlikum, mis tähendab, et F-35 tundub juhtimisel piloodile lähemal ning tunnetus on parem.

Mõlema lennukiga on lihtne lennata ja üllatusi piloodile ei teki ei rahulikul lennul ega ekstreemsetes tingimustes.

Fotod: Lockheed-Martin, Sukhoi

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:39
Otsi:

Ava täpsem otsing