Tööjõuturu pehme maandus

Tõin paralleeli automaailmast. Selgus, et ühelgi vestluspartneril pole kavaski sama loogikat rakendada ettevõtte autopargi puhul. Liisitud autode arv vastab täpselt hetke vajadusele. Keegi ei mõtlegi, et liisiks igaks juhuks ühe tagavaraauto maja ette seisma. Taksod ja rendiautod tulevad odavamad kui püsikulu tekitav, rakenduseta tagavaraauto.

Huvitav: viis korda suurema ühikukuluga tööjõu osas sama mõttemudel ei toimi. Eelistatakse pigem hoida täiendavat püsikulu, kui rakendada efektiivset ja paindlikku lahendust. Majanduskasvu langus ootab meid ühel või teisel kujul. Sellega toime tulemiseks on tarvilik paindlikkus ja kuluefektiivsus. Pankrotilaines jäävad ellu ikka need, kes suudavad kiiresti kulustruktuuri uute oludega kohandada, ja seda enne suurde kriisi sattumist.

Selle loogika järgi võiks eeldada, et tööandjad teevad juba tööjõu osas auditit ja loobuvad üleliigsest ressursist. Töötajailt oodatud oskused muutuvad üha standardiseeritumateks, umbes 80 protsenti töötajaist pole asendamatud. Ka tööjõurenditeenus on piisavalt arenenud, töötaja rentimine pole palju keerulisem rendiauto võtmisest või takso tellimisest.

Eeldades, et Eestis on u 5000 ettevõtet, millest igaüks hoiab palgal keskmiselt kaht tagavarainimest, siis liigsest ressursist loobumisel oleks meil võimalik aktiivsele tööturule saada 10 000 uut töötajat. See leevendaks märkimisväärselt olukorda turul.

Nimetaksin mudelit, kus tööandja loobub igaks juhuks hoitavast tööjõust ja rakendab rohkem paindlikke töötamise vorme, pehmeks maandumiseks tööjõuturul. See tagaks ka kiirema majanduse ümberstruktureerimise - enamik tööjõust saaks rakenduse ekspordivõimelistes sektorites.