Kunstlihase paneb liikuma ioonvedelik, mis voolu toimel lihast painutab. Lihast katab üliõhuke nanomeetrites mõõdetav väärismetallikiht.
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi arukate materjalide ja süsteemide labori elektrokeemik Urmas Johansoni sõnul meenutab lihase sisu sülti, mis imab endasse ioonvedelikku. Kui lihas ühendada madalpingeallikaga, hakkab see liikuma. Kunstlihased töötavad edasi ka siis, kui nad näiteks pooleks lõigata. Poolitatud mootor jääb lihtsalt seisma.
Anton on töötanud peamiselt plaatinakattega kunstlihastega, kuid Tartu labori värskeim saavutus on uudne kullakattega materjal, mille liigutus on senitehtud lihastest oluliselt suurema ulatusega.
Seetõttu näeb Anton, et kunstlihased aitavad teha robotkala oluliselt väiksemaks, kunstlihaste jõul liikuv kala ei tekita müra, sest puudub sõukruvi. Nii saab kala saata uurima kohtadesse, kuhu inimene ei mahu ning kus teisi tehnoloogilisi lahendusi kasutavad aparaadid samuti hätta jäävad.
„Mu eesmärk on viia siin kogutud teadmised sinna ning tuua sealsed teadmised Tartusse. Ühiselt õnnestuks meil tõsta kala manööverdamisvõimet ja liikumiskiirust,” ütles Anton.
Johansoni sõnul on kunstlihaste üks perspektiivsemaid kasutusvaldkondi on nn minilaborid, millest on huvitatud ravimitööstus. Miniskaalal tehtud ravimikatsed langetavad ravimiarenduses oluliselt kulusid.
„Suuri rakendusi – näiteks klaasipühkijaid või tõkkepuid pole kunstlihastest mõtet teha. Suurte asjade liigutamine nende lihaste abil ei paista perspektiivikas,” ütles ta. Siin on põhjuseks lihtne füüsika: kui tahta teha lihaseid tugevamaks, viib see liigutuse kiiruse alla. Võit jõus tähendab kaotust kiiruses.
Loe ka Novaatori varasemat lugu kunstlihastest:
Kunstlihased astuvad mootori asemele