• OMX Baltic0,35%321,27
  • OMX Riga0,51%964,21
  • OMX Tallinn1%2 248,66
  • OMX Vilnius−0,1%1 512,68
  • S&P 500−0,17%7 670,84
  • DOW 30−0,26%51 349,92
  • Nasdaq −0,09%26 797,54
  • FTSE 100−0,45%10 636,71
  • Nikkei 2251,95%66 758,6
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%94,89
  • OMX Baltic0,35%321,27
  • OMX Riga0,51%964,21
  • OMX Tallinn1%2 248,66
  • OMX Vilnius−0,1%1 512,68
  • S&P 500−0,17%7 670,84
  • DOW 30−0,26%51 349,92
  • Nasdaq −0,09%26 797,54
  • FTSE 100−0,45%10 636,71
  • Nikkei 2251,95%66 758,6
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%94,89
On loomulik, et riik ei teosta ainult avalikku võimu, vaid sõlmib võrdse partnerina ka tsiviilõiguslikke lepinguid. Paratamatult võib pooltel täitmise käigus ilmneda erimeelsusi. Majandusraskuste ajal tasub vaadata, kuidas riik vastasseisud lahendab ja kuivõrd kulutab maksumaksja raha kohtuvaidlustele.
Arenenud riikides lahendatakse umbes 50-70% kohtusse jõudnud vaidlustest kompromissiga, nii et kohus ei pea otsust tegema. Ka meil on seadusandja tsiviilkohtumenetluse seadustikku kirjutanud nõude, et kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik.
Selline on riigi juhis kohtule ja vaidlevatele pooltele. Kuid kas riik ka ise vaidleva poolena enda üleskutset järgida võtab? Reeglina mitte!

Hetkel kuum

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele