Eesti nagu kodumajapidamine

Makromajandusteoo-ria väidab, et riik ei suuda majanduslikust kitsikusest pelgalt omal jõul välja rabelda. Eraisikute suurem säästmine mõjub nõudlusele kahjulikult ja suurendab töötust. Majandusaktiivsuse tõstmiseks tuleks kulutamist ja investeerimist pigem soodustada.

Näiteks rahapakkumise suurendamine usutakse olevat tõhus vahend nõudlust suurendada ja aeglast majandust elustada. Teisalt võib raskustesse sattunud perekond, majapidamine, kus kulutused ja sissetulekud pole tasakaalus, olukorra parandamiseks kärpida tarbimist, mille tulemusena sissetulekute ja kulutuste omavaheline jääk paraneb.

Majapidamise jaoks on rahal reaalne väärtus. Riigile tähendab raha paberitükki, millel on nominaalne väärtus. Majandusotsuseid võivad riik ja majapidamine langetada seega erinevail kaalutlusil. Majanduslikult raskel ajal tavatseb majapidamine kärpida kulutamist ja investeerimist, riik aga toimib makromajanduslikel põhjustel vastupidiselt.

Halb on see, et Eestis on poliitikutel kirjeldatu tõttu raskem majandust stimuleerida, kuna igasugune stimuleerimine läheb impordi kaudu kohalikust majandusest välja. Samamoodi on majapidamisel finantside parandamiseks mõttetu kasutada laenamise-kulutamise skeemi.

Oluline on, et Eesti on suurelt jaolt Euroopa Liidu sisene isereguleeriv majandusüksus. Toodete, kaupade, tööjõu ning kapitali nõudlus ja pakkumine pannakse põhiliselt paika väljaspool Eestit.

Eesti poliitikud saavad luua eeskirju ja määrusi, mis on pikemas perspektiivis riigile kasulikud, aga lühiajalise kogunõudluse ja -pakkumise mõjutamiseks ei saa nad ette võtta midagi olulist.

Seetõttu tuleb järeldada, et Eesti SKP üles-alla kõikumisel on kohalike poliitiliste otsustega väga vähe pistmist.