Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ratsarünnakuga kohtusüsteemi ei muuda
Seadused näevad ka praegu ette selle, et kohtud peavad otsuseni jõudma võimalikult lühikese aja jooksul.
Alles mõni kuud tagasi võttis näiteks riigikogu vastu seaduse, millega kehtestati kriminaalmenetluses kohtumenetluste viivitamatuse ja katkematuse põhimõte. Ka tähtajalisi määranguid on seaduses sätestatud, näiteks nähti aastaid tagasi ette, et halduskohus pidi otsuse tegema üldjuhul kuu aja jooksul. Sanktsiooniga seda tähtaega muidugi ei tagatud, mistõttu sisuliselt oli tegemist tühja sättega, mida ei suudetud täita ja mis ka mõni aasta tagasi seetõttu tühistati.
Kui justiitsminister tahab nüüd hakata kohtuid karistama selle eest, et need ei jõua 100 päevaga langetada otsuseid, siis on väga küsitav sellise lahenduse sobilikkus euroopalikku õigusriiki.
Kohtumenetluste kiirus on paljuski seotud kohtu käsutuses olevate ressurssidega - rahaliste vahendite, kohtu abiteenistujate arvu ja kvaliteediga. Lisaks mängib rolli eluks ajaks ametisse nimetatud kohtunike endi ettevalmistus ja professionaalsus. Samuti saab kohtumenetluste kiirust tõsta uute infotehnoloogiliste lahendustega, mis kiirendaks lihtsamais kohtuasjus lahendusele jõudmist. Näiteks on maksekäsu kiirmenetluse kehtestamine, mis võimaldab juba 2006. aastast lahendada lihtsaid võlaõiguslikke vaidlusi üsna kiiresti.
100 päevaga (või siis kolm astet aastaga) kohtuotsuse saamine on praegu ja ka tulevikus paljudes asjades realistlik, kuid see oleneb alati iga konkreetse kohtuasja keerukusest, menetlusliigist ja ka menetlusosaliste käitumisest. On selge, et kohtumenetluse kiirus üksi pole iseseisev väärtus, seda tuleb käsitleda alati koos kohtuotsuse kvaliteediga, mis on siiski peamine väärtus. Ei tohiks tulemust tuua protsessile ohvriks, see kahjustaks riigi usaldusväärsust ja kodanikuühiskonda laiemalt.