Kriis euro tõsiseim tuleproov

Olukord rahaliitu kuuluvates riikides võib kujuneda nii erinevaks, et mõne riigi juhid võivad järeldada, et nende riigile oleks kasulikum astuda ka teistest liikmetest erinevaid poliitilisi samme.

Mõni riik soovib põgeneda ühise valuutatsooni rahanduspoliitikast, mis eeldab, et üks suurus sobib kõigile. Kui mõni riik läheb ülisügavasse majanduslangusesse ja kardab selle krooniliseks muutumist, võib ta soovida tingimusi lõdvendada. Stabiilsus- ja kasvupakt, mis seab piirid eurotsooni liikmete eelarvepuudujääkidele, on veel üks põhjus, mis võiks panna riigid rahaliidust lahkuma. Suure languse korral võib mõni maa soovida agressiivsemalt majandusse sekkuda, kui pakt lubab, turgutades seda suure puudujäägi hinnaga.

Kerkib üles veel üks probleem: kindla nn viimase instantsi laenaja puudumine. Saab näha, kuivõrd heldelt Euroopa Keskpank rahvuslikele keskpankadele sellises ulatuses eurosid pakub, mis sellise laenaja rolli täidaksid. Käibel on taas jutud sellest, et ELil on vaja ühist maksuorganit. See avaks ukse ulatuslikumale ümberjagamisele ja kõrgema sissetulekuga riigid võivad seepeale liidust välja kippuda.

Kirjeldatud ohud põhinevad eeldusel, et poliitilised liidrid lähtuvad sellest, millist poliitikat nad oma riigile pikemas perspektiivis kõige kasulikumaks peavad. Kuid valitseb oht, et osa poliitikuid lähtub vaid iseenda huvidest, kasutades majanduslangust kui võimalust valimistel edu võita, lubades rahaliidust välja astuda või sellega ähvardada, kui teised riigid nende nõutud muudatuste taha ei joondu.

Ükski neist riskidest ei tähenda muidugi veel, et eurotsoon langebki praeguse kriisi ohvriks. Kuid nii tõsist proovikivi pole eurol kümne aasta jooksul veel olnud.

Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org