Jaan Elkeni poeemid madratsile

Madrats ja voodi pole Elkeni loomingus uued - need on ilmunud tema maalidel juba läbi paarikümne aasta, viimane n-ö madratsite näitus oli 1999. aastal. Voodialused leiavad Artdepoo näitusel teistsuguse käsitluse kui seni -

Elken on tegelenud üsnagi intensiivselt oma isikliku ajaloo läbitöötamisega, ta on sündinud Siberis küüditatute perekonnas.

Elkeni madratsid on lõhkised ja räbaldunud. Ta lõikab need tükkideks ning komponeerib suurel lõuendil madratsisümfoonia valge, musta ja pruunikate toonide, madratsi kortsude ja üksikute värvi sisse kraabitud lausetega. Ka osa lõuendeid on Elkenil voodi järgi valitud, kahele mõeldud aseme suuruses 200×160 cm. See, et Elken on valinud oma lõuendi suuruseks just kahe- mitte üheinimesevoodi, võiks olla tähelepanuväärne fakt. Muidu kurva ja nostalgilise tundega ülevalatud maalid muudavad oma varjundit, kui mõelda, et kasutatud madrats on kunagi kuulunud mitte üksikule, vaid kahele inimesele. See pakub teatud leevendust.

Vanadele madratsitele annab Jaan Elken uue elu ehk paneb nad taaskasutusse. Kuid need madratsid jäävad ikka kurvailmeliseks, illustreerides koos seinakritseldustena näivate luuleridadega tänavaelu, nii sõnalist kui ka füüsilist. Ent ka linnapoeetika pole Elkenile võõras. Linn ja selle ebatavalised, natuke melanhoolsed vaated on Elkenile alati südamelähedased olnud. Isegi madratsimaalid mõjuvad samal ajal urbanistlikult jahedalt ja isiklikult intiimselt. Seega on Elkeni maailm ühelt poolt nii personaalne kui ka universaalne.

Elken on eesti kunstis kahtlemata üks tuntumaid maalijaid, kes alustas 1970ndatel hüperrealismist, mis on tuntud oma külma ja ebaisikliku väljenduslaadi poolest. Elken pole õigupoolest siis kunagi päris fotorealist olnud. Nagu ka käesoleval näitusel näha, muudavad väga intiimse materjali valik, paksud värvikihid ja maalide sisse integreeritud luuleread Elkeni tööd äärmiselt personaalseteks. Igal madratsil on rääkida oma lugu sellest inimesest, kelle ellu ta kord kuulus.