Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kodu- ja kiirlaen, ühed röövlid
Eestlane on oma teadliku oleluse uues sajandis saatnud mööda laenubuumi tähe all - laenufooris lülitas rohelise tule sisse massiline kinnisvaralaenude võtmine, mis praeguseks on üle läinud kiirlaenude krabamiseks. Mõlemad massipsühhoosid ähvardavad suurele osale asjassesegatuile lõppeda võlavanglas.
Dilemma on murettekitav. Kas jääda ilma kodust ja sellesse suurte lootustega investeeritud rahast või sattuda mõne tuhande meeltesegaduses võetud tühise krooni pärast inkassofirma küüsi.
Üha rohkem räägitakse SMS-laenude röövellikust iseloomust, ent vähimatki tähelepanu ei pöörata eluasemelaenude ehk selle laenu andjatelt pateetiliselt "oma kodu laenu" nime saanud krediidi röövellikkusele. Paraku saab selle sisu laenajatele iga päevaga aina selgemaks. Neile tuhandetele peredele, kellele mõne aasta eest poolpidune pappmaja õhku täis hinnaga pähe määriti, nad aastakümneiks võlaorjusse määrati ning kes nüüd hätta sattununa on määratud perspektiivituks ajaks n-ö viiolit panema.
Toona elasid nad teadmises, et kinnisvara hind saab ainult tõusta. Targu jäeti märkimata, et kinnisvaral ja kinnisvaral on vahe, ja tambiti põrmu katsed mingist kinnisvaramulli lõhkemisest pajatada. Liigume kindlalt helge tuleviku poole, oli kinnisvarahaide ja pangategelaste sõnum. Võtke julgelt paar korda võimetest üle käiv laen, liisige parim auto. Ja ärge unustage seejuures kuldset pensionipõlve tagamast. See viimane on muidugi veel üks naljanumber, ent see on juba hoopis teine jutt.
Kui kiirlaenu tagasimaksmisega hätta sattunu võlakoorem saab üldjuhul piirduda siiski vaid mõnekümne tuhande krooniga, mille tagasimaksmine on püksirihma pingutades veel kuidagi realistlik, siis kodulaenu 10 000krooniseid igakuiseid tagasimakseid kõhu kõrvalt kokku hoides ei kogu.
Pangad, suured eluasemelaenude andjad, on suurimad kiirlaenude vastu jutlustajad, aga seda teevad nad paljuski selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale oma sõrmede tegevusest, mis kodulaenu võtjate kukru poole küünitavad. Olemuselt on ju pangaorjus põhjatum SMS-laenufirma omast. Miljonikroonisest 20 aasta peale võetud kodulaenust maksad esimese kümne aasta jagu vaid intresse, nuumad sisuliselt pankurit, ise samal ajal töömehi taga ajades, kes su paljukiidetud uue kodu vähegi tuulekindlamaks kohandaksid. 20 aasta pärast pensionieelikuna avastad, et oled kolm kapitaalremonti üle elanud varemete omanik, mille eest oled laenatud miljoni asemel panga täitmatusse kurku toppinud üle kahe miljoni.
Pole vist kuigi raske arvata, kes on selles mängus kaotajad. Sestap hoidkem ennast igasugustest, nii pikkadest kui ka lühikestest laenudest eemal ja püüdkem oma meelerahu mitte asjade altarile ohvriks tuua. Paljude jaoks on seda käibetõde juba liialt hilja nämmutada, ent usutavasti leidub ka neid, kes veel laenuvõrgus ei siple.
Ent ei tasu meelt heita - veel sadakond aastat ja kui maailm pole ennast selleks ajaks õhku lasknud või ära lämmatanud, elavad inimesed niikuinii naturaalmajanduses. Ja mõnda range looduskaitse alla pandud fossiilistunud rikkurit, nii, nagu me neid praegu harjunud nimetama, võib hea õnne korral trehvata vaid kaugel Ameerikamaal.