Suure hulga töökohakaotuste taustal tuleb
Eesti majanduses täna püstitada küsimus, et mida ikkagi teha töökohtade kadumise
pidurdamiseks ja masskoondamiste lõppemiseks. Ühtlasi, mida teha selleks,
et ettevõtetel oleks rohkem võimalusi ja enesekindlust töökohtade loomiseks ja
säilitamiseks, küsib Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.
Järgneb Edgar Savisaare arvamusartikkel.
2008. aasta teisest poolest alates on masskoondamised võtnud hoo üles enneolematu tempoga. Töötajatest vabanemise trend on prognoositavalt jätkuv, kuna ettevõtjad ei suuda kahanenud sisenõudluse tingimustes töötajaid palgalehel hoida. Inimestel on üha suurem hirm töökoha kaotuse ees, mille tulemusena kannatab nende töine panus ja loodud väärtus. Iga päevaga väheneb ka juba töö kaotanud inimeste lootus uue tasuva ja stabiilse töökoha leidmiseks.
Minnalaskmise korral probleemid meie tööturul süvenevad
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis on ennustanud 2009. aasta lõpuks Eestis olevaks tööpuuduseks 15%. Töötukassa nõukogu on kinnitanud 2009. aastaks eelarve, mis näeb ette väljamakstavate hüvitiste hüppelise suurenemise – sellega toimetulekuks võetakse kasutusele majandustõusu ajal kogutud reservid. Midagi positiivset meie tööturu tuleviku kohta täna enam ei kuule.
Eestis praktiseeritud lausliberaalne majandusmudel ei ole tööpuuduse probleeme lahendanud ja samal viisil jätkates lahenduseni ka ilmselt ei jõuta. Kõik märgid viitavad hoopis probleemide eskaleerumisele. Isegi lausliberalistist naiivoptimistlik peaminister Andrus Ansip on lõpuks tunnistanud, et tööpuudus meil alles hakkab tekkima ja et muretsemiseks on põhjust küllaga.
Paljud teised riigid on tänase maailmamajanduse fooni juures oma tööjõuprobleemide lahendamiseks astunud ja astumas väga konkreetseid samme. Eesti tööturu meetmed on aga täna minimaalsed võimalikud. Tänasel Reformierakondlikul valitsusel midagi sisulist plaanis ei tundu olevat ja tühikut täidetakse vaid peaministri paljasõnalise targutamisega. Ka uus töölepinguseadus on töötajate olukorda pigem halvendav kui parandav.
Soome peaminister Matti Vanhanen kirjutas oma jõulukommentaaris, et Soome riiklike abimeetmete kavandamisel tuleb esikohale seada Soome töökohad ja hõive toetamine. Tööturuga seotud küsimused on Vanhaneni juhitava valitsuse majanduspoliitika keskmes olnud pikemat aega, kuna need on olulised nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna.
Taani poliitikud arutavad maksusüsteemi muutust selliselt, et inimesed oleksid motiveeritud rohkem töötama, mis seega suurendaks inimeste üldist aktiivsust tööjõuturul ja tõstaks pühendumust majandusraskustega võidelda.
USA uus president Barack Obama plaanib majanduse abipaketi raames luua või säilitada kahe aasta jooksul riigi majanduses kolm miljonit töökohta. Töökohtade teket plaanib Obama teedeehituses, riigihoonete renoveerimises, infotehnoloogia paigaldamises meditsiiniasutustesse ja mitmes muus valdkonnas.
Ülal toodud näidete rida võiks pikendada, kuid ka siinkohal toodu on piisav veendumaks, et tänases majandusoludes võtavad riigid töökohtade loomise ja säilitamisega seonduvat ülitõsiselt. Ka Eestil on viimane aeg töötajatesse vastutustundega suhtuvate riikide nimistusse endale koht kindlustada.
Inimesed ootavad lahendusi riigilt
Artikkel jätkub pärast reklaami
Täna töökoha juba kaotanud või siis igapäevases töökohakaotuse hirmus elavad inimesed ootavad lahendusi riigilt. Oodatakse meetmeid, mis aitaksid parandada väljavaadet töökohti leida ja ka üldist majandusolukorra paranemist viisil, et masskoondamised lõppeks. Inimeste jaoks ei ole ka välismaale tööle minek enam lahenduseks, sest ka teiste riikide majandustes on raske ja seal kaitstakse eelkõige omi. Olgu siinkohal näiteks kasvõi Soome tööturu infokeskuse sulgemine Eestis, mis lõpetab tegevuse eelkõige tulenevalt Soome tööandjate negatiivsest suhtumisest meie inimeste palkamisse.
Astumaks konkreetseid samme masskoondamiste peatamiseks ja uute töökohtade loomiseks, tuleks Eestis koheselt kaaluda järgmisi majanduspoliitilisi samme:
Esiteks on oluline suurel määral ellu viia riiklikke infrastruktuuri investeeringu projekte, kuhu saaks rakendada täna tööta jäävaid ehitajaid ja muid jahtuva kinnisvarasektoriga otseses või kaudses seoses olevaid inimesi. Riigi Kinnisvara ASi 2009. aastal kavandatud ligi 840 miljoni kroonine investeering erinevatesse ehitusobjektidesse on liiga väike selleks, et tööturule riigi poolt vajalikku toetust tagada.
Teiseks peaks riik täna avaliku sektori koondamiste asemel leidma võimalusi töökohtade loomiseks ja inimeste rakendamiseks. Heaks positiivseks näiteks on Tallinna linn, mis on suutnud ka raskel ajal majandamisega edukalt toime tulle ja näeb võimalusi inimeste palkamiseks. Reformierakondlik lausliberalistlik koolkond kallab aga erasektoriga võidu valades õli tulle, kuidas jaksab.
Kolmandaks tuleb otseselt rahaliselt toetada seda osa erasektorist, mis täna töökohti loob. Kui näiteks premeerida eraettevõtjat iga majanduskriisi tingimustes loodud töökoha eest 10 000 krooniga, siis 100 000 töökoha loomise korral peaks riik kulutama miljard krooni. Kui Reformierakonna ebapädev majandamine on tõuganud 2009. aasta riigieelarve hinnanguliselt 10 miljardi krooniga defitsiiti, siis ühe miljardi investeerimine olukorra parandamisesse oleks kindlasti õige valik.
Neljandaks tuleb kaaluda maksupuhkuse pakkumist ettevõtetele, mis loovad või vaatamata raskustele säilitavad töökohti. Näiteks võiks uue töökoha loonud ettevõtja vabastada loetud kuudeks sotsiaalmaksu tasumisest uute töökohtade pealt või anda teatud ajaks teatud ulatuses käibemaksusoodustust. Sellisel viisil panustab riik koos ettevõtjaga uute töökohtade loomisesse ja ettevõtjad ei tunne ennast olulises küsimuses üksi jäetuna.
Viiendaks on oluline jagada riigi käsutuses olevat ressurssi rohkem ümber kohalikele omavalitsustele, et motiveerida omavalitsuste investeeringuid linnades ja valdades. Kohalikud omavalitsused oskavad oma territooriumi lõikes kõige paremini hinnata, millised investeeringud kohalele kõige rohkem töökohti tekitavad. Riiklik tsentraliseeritud investeeringute juhtimine töökohtade tagamiseks võib tekitada olulist regioonide vahelist tasakaalustamatust.
Kuuendaks võiks kaaluda pikemat aega töötud olnud inimestele teatud liiki maksevahendite (kaartide, tšekkide vms) jagamist, mille eest saab osta teatud liiki kaupu – näiteks Eestis toodetud esmatarbekaupu, toidukaupu ja muud sarnast. Selliste maksevahendite rahastamise tagab riik. Selline finantslahendus aitaks soodustada sisenõudlust nende kaubagruppide lõikes, mille arendamist soovime ja ühtlasi tooks tarbimisse tagasi paljusid heitunud ühiskonna liikmeid.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seitsmendaks on oluline töötute aktiivsem kaasamine lihtsamate abitööde tegemisse. Abitöödele rakenduvad tavaliselt lihtsamat tööd teinud ja oskavad inimesed, kelle varanduslik seis on ka nõrgapoolsem. Sellised inimesed viivad teenitud raha kohe otse tarbimisse ja seega kajastuvad nendele makstavad tasud majandusaktiivsuse tõusus kõige otsesemalt. Muuhulgas võiks abitööde teostajaid rakendada põllumajanduses – oma riigis kasvatatavad toiduained on üheks peamiseks julgeolekugarantiiks, eriti majanduslanguse tingimustes.
Kaheksandaks võiks katsetada pilootprojektiga, kus teatud hulk ümberõppe läbinud töötuid hakkaksid interneti vahendusel suhtlema ja pidevalt Eestis toodetud toodangule välisturge otsima. Saadud kontakte võib välja pakkuda eraettevõtetele. Sellise pilootprojekti peale kulutatavad riigi vahendid on tõenäoliselt meie majanduse arengu seisukohalt kõige tulusamalt paigutatud raha.
Üheksandaks tuleb aktiviseerida kodanikualgatuslikke lahendusi töökohtade loomiseks ja informatsiooni vahetamiseks vabade töökohtade kohta. Süsteem oleks analoogne praegu toimiva naabrivalve süsteemiga, kus kodanikualgatuse korras võetakse üle teatud toimingud, mis aitavad areneda ühiskonnal tervikuna.
Kümnendaks on oluline majandusraskuste tõttu kannatavate ja töö kaotanud inimeste motiveerimine ja süsteemne julgustamine selleks, et need inimesed taas ühiskonnas aktiivsemaks muutuksid ja üldise tööturu või ettevõtjatega liituksid.
Ülaltoodud kümnest punktist koosnev loetelu töökohtade loomiseks ja tööturu üldiseks aktiviseerimiseks ei ole kaugeltki lõplik. Siia lisandub ümberõpe, karjäärinõustamine, riiklikud toetused ja palju muud, mis meil ühelt poolt ka täna toimivad, kuid teiselt poolt on ka võimalik planeerida nende edasist arengut.
Oluline on aga see, et tänast tööturu olukorda vaadates ei tohi riik jääda pidama nendele meetmetele, mis meil täna olemas on. Väga palju on võimalik ja vajalik ära teha olukorra parandamiseks. Eestis elavad inimesed ootavad õigustatult, et riik seisaks nende töökohtade eest ja võtaks ette kõikvõimaliku, et töökohti juurde tekiks. Riik peab seda kuulda võtma.