Metsaserva peitunud puithoone

Nendel, kellel asja Tallinnasse või sealt välja mööda Viljandi maanteed, on ehk silma jäänud uued eramud, mis end neli-viis kilomeetrit linnapiirist mõnusasti männimetsa alla sättinud.

Selles piirkonnas, ühe lühikese tupiktänava lõpus on omale kodu püstitanud ka arhitekt Karmo Tõra. Nagu ta isegi pärast jutu sees mainib, ei paista maja just eriti kaugele - männitõrvase puitvoodriga hoone otsekui sulandub metsaserva kõrgete puude vahele.

Puidust väravad, mille vahelt õuele pääseb, levitavad veel värskelt tõrvalõhna - nagu lapsepõlves, kui plastikud olid veel kauge tulevik ja puusuuski, mida hellitavalt pütilaudadeks kutsuti, kodus ikka aeg-ajalt tõrvata oli vaja.

Maja keskelt lähtuvad puittalad tekitavad välisseina poole liikudes omanäolised sektorid, otsekui tordiviilud. "Vaatamata rohkele puidukasutusele, ei saa nuriseda selle üle, puit kui suhteliselt tundlik materjal siin majas väga mänguhimuline oleks olnud. Vähemalt pole ükski tala end kaardu ega kõveraks kiskunud," arvas Karmo kokkuvõtteks. Tulemust vaadates võib sellega ka igati nõus olla.

Maja soojuspumbaga on Karmo igati rahul. Tagantjärele möönis ta, et kõrghaljastusega krundil see just parim lahendus pole.

"Proovisime soojuspumba maakollektorit paigaldada nii, et puud ei kannataks, aga ikka tuli mitu maha võtta," rääkis ta. "Pealegi oli kraavi saadetud kaevama suur ekskavaator, mis manööverdades suutis enamikule puudele märgi külge jätte."

Naaber kaevas minikopaga ja vahel käisitsi, aga ikka ei suutnud kõiki puid säilitada.

Karmo sõnul on arhitektil endale projekteerida vaevalisem kui tellijale.

"Tellija annab sulle lähtepunktid ette, samas saab temalt ka töö käigus tagasisidet õnnestumiste ja vajalike muutuste kohta. Ise tehes tead küll üpris täpselt, mida tahad, aga pole kedagi, kes ütleks, et need lahendused ikka kõige sobilikumad on."