Arvamus: Savisaar – geenius eluajal

Manatavad võivad aga Savisaart kasvõi tolle elupäevade lõpuni korruptandiks, demagoogiks, riigi-ja linnavargaks sõimata, kuid hääli see neile juurde ei too olevikus ega tulevikus.

Vastupidi. Sotside, IRLi ja reformierakondlaste valijatele edastatavad sõnumid on mannetud.

IRLi esimees Mart Laar naeruvääristab igal võimalusel Tallinna praegust linnavõimu, süüdistab neid pättustes, onupojapoliitikas ja paisutatud propagandaeelarves, kuid ägab pärast 18. oktoobrit, sest hävib Tallinnas võrreldes igipõlise vihavaenlase kogutavate häältega põhjalikult.

Konkurentide halvustamisest on aastate vältel saanud Edgar Savisaare leivanumber. Ta saab selle eest avalikkuselt vastu päid ja jalgu, teda on süüdistatud laimamises ja olulise info varjamises, aga hoolimata sellest võidab Keskerakond ka seekord pealinnas kohalikud valimised. Küsimus on ainult selles, kas partei võtab taas enamuse või peab kellegi kampa kutsuma.

Miks ma nii arvan? Põhimõtteliselt ei ole üldse oluline, kas pealinna propaganda eelarve on 50 miljonit, 15 000 või null krooni. Tähtis on Savisaare isiklik võlu ja karismaatilisus, näitlejameisterlikkus. Palju korratud vale muutub ajapikku teatavasti tõeks ja Savisaar teab seda. Tegelikult teavad seda kõik enesemüüjad, aga suurem osa neist ei oska antud tõdemust lihtsalt nii filigraanselt valijate häälteks vormistada.

Savisaar on tegelane, kes oskab end ja oma parteid müüa. Ta on geniaalne PR-mees, geniaalsus peitub aga teatavasti lihtsuses. Kuid mille järgi me Savisaart ja tema jüngreid tunneme - ülima lihtsustamise, vastandamise, küsimusele küsimusega vastamise, konkurentide aastaid kestnud tögamise, samaaegselt enda valijaskonnaga pideva flirtimise ja nende ootuste 200%-lise täitmise järgi.

Hiljuti kohtusin juhuslikult ühe lasteaiakasvatajaga. Ma ei tea isegi ta nime, aga ta oli Edgarist vaimustuses.

„Mina valin Keskerakonna!“ teatas vanemaealine lasteaednik resoluutselt. „Miks?“ küsisin vastu. „Ta on nii hea ja tore mees!“ „Mis mõttes!?“ pärin üllatunult, teades, et proua ei ole eladeski Savisaarega kohtunud. „Ta annab ju sundüürnikele kortereid ja pensionäridele raha! Peaksin ka tema jutule minema, äkki saan ka midagi. Hoolitseb vaeste inimeste eest! Kuidas te siis ei mõista!?“ Ma tõesti hästi ei mõistnud, aga proua jätkas. „Ma ei saa aru, kuidas keegi üldse Ansipit saab valida!?“, „Miks ei saa siis?“ küsin ettevaatlikult. „Ta on ju Eesti majanduse põhja lasknud! Vaadake, kui palju vaeseid inimesi meie ümber on! Nii palju töötuid ja õnnetuid inimesi!“ kirub naine hingepõhjast peaministrit. Lasteaednik rääkis siiralt. Täiesti siiralt ja südamest. Ja selliseid, puuderdatud ajudega ja maise mammona nimel hulluvaid inimesi on Eestis keskerakondlaste õnneks väga palju.

*Autor on parteitu ega vali kohalikku omavalitsust Tallinnas