Rahaliiduga kiire ühinemine - lõks Eesti majanduse arengule

Osa Eesti juhtpoliitikuid ja majandustegelasi väidab, et eurole üleminek aitab suurendada usaldust Eesti riigi vastu, toob siia uuesti investeeringud ja leevendab tööpuudust. Need väited võivad jääda vaid soovmõtlemiseks, sest teisi vaesemaid ELi liikmesriike, nt Portugal ja Kreeka, pole euro teinud ei rikkamaks ega lahendanud nende majandusprobleeme. Pigem vastupidi. Euronõuete täitmine on seal pidurdanud majanduskasvu ja struktuurseid reforme, pole aidanud lahendada põletavaid sotsiaalprobleeme, sh suurendada tööhõivet.

Mõistagi pole Eestil enam eurost pääsu, sest selle kasutuselevõtu poolt hääletas rahvas 2003. aasta 13. septembri referendumil, kui täiendati Eesti põhiseadust. Nõustudes ühinema ELiga, kiideti heaks kõik liitumislepingu tingimused, sh euro kasutuselevõtt.

Näib, et pole päriselt mõistetud või eiratakse Euroopa majandus- ja rahaliidu toimimist kirjeldava optimaalse valuutapiirkonna teooria peamist aluspõhimõtet. Selle kohaselt peavad rahaliiduga ühinevad piirkonnad suutma täita jätkusuutlikult nii nominaalseid kriteeriume (inflatsioon, eelarvedefitsiit, intressimäärad) kui ka saavutama reaalse konvergentsi eurotsooniga ehk keskmisele lähedase arengutaseme. Rahaliit toimib hästi siis, kui selle riikide elanike reaalsed sissetulekud ei erine väga palju. Eesti tagasilangemine Euroopa keskmisest on olnud viimasel aastal teatavasti üks suurimaid.

Rahapoliitika iseseisvus, eelkõige rahaemissiooni ainuõigus omal maal on iga riigi väga tähtis majanduspoliitika instrument. Sellest põhiseaduslikust ainuõigusest loobumisel tuleb olla täiesti kindel, et oma raha Eestil enam vaja ei lähe. Praegu tuleks analüüsida, miks rahaliiduga ei soovi ühineda Rootsi, ka Taani ja Suurbritannia ning selle on teadlikult edasi lükanud Tšehhi, Ungari ja Poola.

Oma raha säilitades oleks võimalik võtta kasutusele mitmeid meetmeid siseriikliku majanduse stimuleerimiseks ja uue kõrge kasvu saavutamiseks. Veel enam, paljud väikeettevõtjad ja vaesemad kodanikud tajuvad eurorahale üleminekut ohuna nende toimetulekule, sest kiireneb hindade ja maksude ühtlustumine ELi siseturul. Eestile toob see kaasa enamiku kaupade-teenuste hindade ja maksude tõusu Põhjamaade tasemeni.

Eurole ülemineku ohvriks on korduvate eelarvekärbetega juba saanud paljude sotsiaalsete, sh tervishoiu- ja haridusprobleemide lahendamine. See omakorda on hakanud takistama majanduse moderniseerimist. Eelkõige just riigi investeeringud haridusse ja tervishoidu tagavad pikemas perspektiivis tööhõive ja konkurentsivõime suurenemise. Hariduse ja tervishoiu pealt kokkuhoid euro nimel pole üksnes lühinägelik, vaid võib osutuda isegi saatuslikuks veaks.

Eesti eurole ülemineku riiklik plaan ja agressiivne lobi- ja propagandatöö ei põhine uuringutel sellest, mida ühinemine euroga majanduskriisi tingimustes Eestile kaasa toob. Oleks vaja läbi viia sõltumatud uuringud, kuidas euro kasutuselevõtt mõjub eri majandusvaldkondadele ja eri kindlustatusastmega elanikkonnakihtidele. Kuid seni levitatakse valdavalt positiivset infot, negatiivne selgub pärast liitumist.

Eurotsooniga liitumine märkimisväärset usaldust ja uusi investeeringuid Eestile ilmselt ei too, kui paljud teised majandusega seotud reformid jäävad tegemata.

Eesti vajab majanduskriisist väljumiseks terviklikku uut majanduspoliitikat, mitte ainult üksikmeetmeid. Kriis on tekitanud uusi riske, mille vastu euro mitte kuidagi või vähemalt eraldivõetuna ei aita. Kui piirkonna kasvupotentsiaal on struktuursetel põhjustel ja oskustöötajate vähesuse tõttu väike, ei too isegi madal intressi- ja inflatsioonitase uusi suuri investoreid, pigem stagnatsiooni ja elanike sissetulekute püsivalt madala taseme. Rahaliidu kriteeriumide täitmise jätkuv nõue ei võimalda enam varasema tempoga tõsta palkasid, sest sellega kaasneks lubatust kõrgem inflatsioon. Kriteeriumide pikaajalise eiramise eest ootaksid aga ülikõrged trahvid.

Rahaliiduga kiirest ühinemisest võib kujuneda lõks Eesti majanduse arengule. Paljude inimeste ootused euro imet tegevasse toimesse on kõrgele kruvitud. Kuid seda suurem võib olla pettumus, kui lubatud ravim ei taga loodetud efekti. Ka Eesti jaoks toob rahaliiduga liitumine kaasa parimal juhul vaid väga madala majanduskasvu, mis ei võimalda meil jõuda isegi mitte ELi keskmiste riikide hulka.

Eesti võib küll suuta viia selle aasta lõpuks majanduse statistilised näitajad vastavusse rahaliiduga liitumise nõuetega, kuid edasine areng ei pruugi olla jätkusuutlik -meie arengutase ja majandustsükkel on teises arengufaasis kui vana Euroopa majandus. Kui me ei suuda ise majandust moderniseerida, tõsta selle konkurentsivõimet, saab Eestist odava tööjõuga ELi eurotsooni agul. Me oleme väärt paremat!

Seepärast ei tohiks lubada manipuleerida statistikaga ja püüda ilustada rahaliiduga liitumiseks vajalikke numbreid (mille suhtes on meedias kahtlused tõstatatud). Eesti liitumine euroga oleks loomulik ja otstarbekas majanduse järgmise kasvufaasi lõpus 2016-2018. Siis oleksid meie tulud lähemal ELi keskmistele ja suudaksime ka kriisita inflatsiooni madalal hoida. Seni tuleks paremini kasutada suuremahulisi eurotoetusi, reserve ja laene uue kasvu stimuleerimiseks.

Eurotsooniga liitumise küsimus on liiga tõsine selleks, et olla liialt motiveeritud poliitiliselt, seda nii Eesti võimuparteide kui ka Brüsseli poolt vaadatuna. Eestis on eurost saanud võimuparteide dogma. Brüsselis tehakse valikuid liitriigistumist toetavate ja eurot nõrgestavate argumentide vahel. Euro kehtestamine vaestes Kesk-ja Ida-Euroopa riikides seob need küll tugevamini tuumikriikide külge, kuid võib süvendada poliitilisi erimeelsusi ELi eelarve kujundamisel ja raha jagamisel, viia euro nõrgenemiseni ning tekitada muidki poliitilisi ja majanduslikke tagasilööke.