Kristjan Hänni • 17 veebruar 2010

Kuidas kaitsta investeeringut

Aeg-ajalt on finantsinspektsiooni süüdistatud liigses passiivsuses, kuna nad ei ole mõnes börsiettevõttes esinenud konkreetses õiguslikult vaieldavas olukorras midagi ette võtnud. Mina nende rolli väärtpaberiturul sellise pidevalt mängu sekkuva kohtunikuna ei näegi. Oma õiguste paremaks tundmiseks peaksid väikeaktsionärid algatuseks tutvuma äriseadustiku ja väärtpaberituru seadusega.

Kui väikeaktsionär seda ise pole teinud ja juhtkonna võimalikule õigusrikkumisele läbi sõrmede vaatab, pole põhjust eeldada, et keegi teine peaks seda tema eest tegema. Igal investoril kaasneb oma raha investeerides hoolsuskohustus. Kui see, mis ettevõttes toimub, talle ei meeldi, on tal võimalus "jalgadega hääletada".

Kuid investeeringu väärtuse tõstmiseks võib investor üritada oma tähelepanu enam konkreetsele ettevõttele suunata ja võimaluste piires seda mõjutada ehk muutuda aktiivseks.

Majanduskriis on Eestiski loonud olukordi, kus börsiettevõtte põhiaktsionäril on vajadus eelkõige oma nahka päästa, mõnel juhul väikeaktsionäride arvel. Mitmete börsiettevõtete põhiaktsionärid pole reaalselt huvitatud ettevõtte turuväärtuse kasvatamisest, kui nende eesmärk on väikeaktsionärid odavalt välja osta.

Kahjuks pole Eestis veel tugevaid aktiviste, kel oleks piisavalt motivatsiooni põhiaktsionäri tegevuse avalikuks kritiseerimiseks, ettevõtte väärtuse suurendamiseks omapoolsete võimaluste pakkumiseks ja vajadusel teiste väikeaktsionäride koondamiseks.

On ainult aja küsimus, millal selline tegevus siingi avalikumaks muutub. Senine pankade laenuosakondade kaudu ettevõtetele (kus võivad olla investoriteks näiteks pankade fondivalitsejate juhitud fondid) surve avaldamine pigem ei tohigi pangasaladuse tõttu avalikkusele silma paista. Mõnelgi juhul on börsiettevõtete aktsionäride erimeelsuste omavaheline vaikne klaarimine olnud eelistatum, kuna negatiivne müra tema investeerimisobjektiks oleva ettevõtte suhtes kahjustaks ka tema enda positsiooni väärtust. Osalt seetõttu pole avalikkus saanud täit ülevaadet näiteks sellest, milliste pakkumistega on üritatud läheneda Norma suuraktsionärile Autolivile ja millistel põhjustel asjalood väikeaktsionäridele soodsamas suunas pole arenenud.

Aktivismi pehmem vorm on sundülevõtmisel saadava kompensatsiooni vaidlustamine või turuhinna mõningane kontrollimine parema ülevõtmishinna nimel.

Hea näide tuumikomanikuga edukast väikeaktsionäri "jonnimisest" on ettevõtja Heldur Meerits, kes saavutas pärast pikka kohtuskäimist Liviko aktsiate eest suurema kompensatsiooni.

Põhiaktsionärile õnnekombel kordaläinud vastuhaku mõõdu annab välja Rakvere Lihakombinaadi ja Arvo Nõgese aastaid kestnud "turutegemine" RLK aktsias. Pärast katset 2000. a neid aktsiaid pakkumist korraldanud Joakim Heleniuse sõnul "õiglase ja helde" 4,7kroonise hinnaga kokku osta maksis HK-Ruokatalo lõpuks 2006. a toimunud sundülevõtmisel enam-vähem mõistuspärase 45,4 krooni aktsia eest.

On mitmeid seni positiivse tulemuseta jäänud vaidlusi sundülevõetud aktsiate kompensatsiooni üle, näiteks vaidlus, mis puudutas Gildile hüvitise määramist Ühispanga ja Sampo panga aktsiate eest.

Ootan huviga, milline saab olema Eesti kohtusüsteemi abil leitud Eesti Telekomi õiglane väärtus, ja tegin selle väljaselgitamiseks tänavu 18. jaanuaril vastava avalduse Harju maakohtule.

Hetkel kuum