Välismaal jääb süüdi altkäemaksu andja

Justiitsministeeriumi ja kaubandus-tööstuskoja eile korraldatud seminari "Aus äritegevus riikides, kus aus äri pole võimalik" osalised olid ühel meelel, et korruptsioon on taunitav, kuid olid sunnitud tõdema, et sellest, mis on korruptsioon, ei saa kõik ühtmoodi aru.

Ettevõtja ning investeerimisfirma Eften Capital juht Viljar Arakas jaotas riigid pistise võtmise kommete järgi. Mõnes riigis ilma pistiseta jutule ei pääse. "Need on riigid, kus ametniku esimene sahtel on pikem kui teised, ametnik ootab ergutusauhinda ning selle andmist ei häbeneta," nentis Arakas.

Teiseks tõi ta välja riigid, kus on kohalikud vahendajad ehk nn tulemuslepingud. "Riigiametnikud soovitavad bürood, mille hind on kolm kuni neli korda kõrgem, ja tuleb otsustada, mida peale hakata," lausus Arakas.

"Altkäemaksu alla käivad kõik eelised ja soodustused, mitte ainult raha. Oluline ei ole siinkohal kohalikud kombed ega see, et kohalik võim altkäemaksu heaks kiidab," lisas ta. Tema sõnul käsitleb konventsioon ka juhtumeid, kus altkäemaksu antakse kolmandale osapoolele, kelle välisriigi riigiamet on heaks kiitnud.

Miks üldse võidelda altkäemaksuga? Conte sõnul tõstatab altkäemaks tõsiseid moraalseid ja poliitilisi probleeme ning moonutab rahvusvahelist konkurentsi. Moraalsete probleemidena tõi ta välja korporatiivse eetika ja selle, et riigi raha juhitakse kõrvale õigetelt eesmärkidelt. Poliitiliseks probleemiks on avalike institutsioonide efektiivse töö õõnestamine ja korruptiivse õhkkonna soodustamine.

Majandusdiplomaat Margus Solnson juhtis tähelepanu sellele, et altkäemaksu andmise eest karistada saab ka nendes riikides, mis ei ole OECD-ga ühinenud. Siiski tõdes ta, et see, kus mingis riigis hakkab korruptsioon ja kust lõppeb mingi ettevõtte soodustamine, võib olla riigiti väga hägune. Ta tõi näite, et Itaalias, mis on väga perekeskne riik, võetakse iseenesest mõistetavana seda, kui äris eelistatakse oma perekonda.