Kadrin Karner • 17. veebruar 2010 kell 21:00

Välismaal jääb süüdi altkäemaksu andja

Justiitsministeeriumi ja kaubandus-tööstuskoja eile korraldatud seminari "Aus äritegevus riikides, kus aus äri pole võimalik" osalised olid ühel meelel, et korruptsioon on taunitav, kuid olid sunnitud tõdema, et sellest, mis on korruptsioon, ei saa kõik ühtmoodi aru.

Ettevõtja ning investeerimisfirma Eften Capital juht Viljar Arakas jaotas riigid pistise võtmise kommete järgi. Mõnes riigis ilma pistiseta jutule ei pääse. "Need on riigid, kus ametniku esimene sahtel on pikem kui teised, ametnik ootab ergutusauhinda ning selle andmist ei häbeneta," nentis Arakas.

Teiseks tõi ta välja riigid, kus on kohalikud vahendajad ehk nn tulemuslepingud. "Riigiametnikud soovitavad bürood, mille hind on kolm kuni neli korda kõrgem, ja tuleb otsustada, mida peale hakata," lausus Arakas.

Veel on "süsteemi õlitamata asjad ei liigu" riigid. "Korruptsiooni otseselt ei näe, aga tajud, kuidas mõnes kohas liiguvad asjad tunduvalt kiiremini kui mujal," märkis ta.

Viimasena tõi Arakas välja riigid, kus korruptsioon on enamjaolt tabu. "Korruptsiooni esinemine erineb omavalitsuseti. Riikide sildistamine läbi üksikjuhtumite on ohtlik ning seda teha ei tohiks."

Arakas tõi näiteks paljud Soome ettevõtted, kellel on korruptsiooni suhtes nulltolerants, ning lisas, et ilmselt on see korruptiivsetes riikides tegutsedes pikas perspektiivis väga õige lähenemine.

Samuti avaldas ta lootust, et põlvkondade vaheldumine aitab keskkonda korruptsioonist puhtamaks saada. "Minuvanuste inimeste arusaam on karmim, kui on meist paarkümmend aastat vanemate oma," lisas ta.

Riigi peaprokurör Norman Aas juhtis Eesti ettevõtjate tähelepanu sellele, et Eesti on ühinenud OECD konventsiooniga, mis tähendab, et Eesti karistusseadustiku paragrahve saab rakendada Eesti altkäemaksu andjale, kui ta pani teo toime välisriigis. Eelduseks on muidugi see, et selles riigis oleks altkäemaksu andmine seadusega keelatud.

Suurim erisus Eestiga seisnebki Aasa sõnul selles, et kui Eestis püütakse kätte saada ja karistada ametnikku, kes altkäemaksu vastu võttis, siis välisriigis toimunu korral jahitakse eelkõige ettevõtjaid kui altkäemaksu andjaid. Välisriigi ametnikku on vaja vaid seoste näitamiseks korruptiivses juhtumis, lisas ta.

Samas ei võeta vastutusele vaid üksikisikut, vaid ka ettevõte vastutab juriidilise isikuna altkäemaksu andmise eest, selgitas Aas.

OECDs töötav inimõiguste ja turvalisuse valdkonna jurist Alex Conte rääkis, et konventsiooni järgi ei pea toimuma altkäemaksu üleandmist, piisab ka pakkumisest ja lubadusest seda vastu võtta.

"Altkäemaksu alla käivad kõik eelised ja soodustused, mitte ainult raha. Oluline ei ole siinkohal kohalikud kombed ega see, et kohalik võim altkäemaksu heaks kiidab," lisas ta. Tema sõnul käsitleb konventsioon ka juhtumeid, kus altkäemaksu antakse kolmandale osapoolele, kelle välisriigi riigiamet on heaks kiitnud.

Miks üldse võidelda altkäemaksuga? Conte sõnul tõstatab altkäemaks tõsiseid moraalseid ja poliitilisi probleeme ning moonutab rahvusvahelist konkurentsi. Moraalsete probleemidena tõi ta välja korporatiivse eetika ja selle, et riigi raha juhitakse kõrvale õigetelt eesmärkidelt. Poliitiliseks probleemiks on avalike institutsioonide efektiivse töö õõnestamine ja korruptiivse õhkkonna soodustamine.

Majandusdiplomaat Margus Solnson juhtis tähelepanu sellele, et altkäemaksu andmise eest karistada saab ka nendes riikides, mis ei ole OECD-ga ühinenud. Siiski tõdes ta, et see, kus mingis riigis hakkab korruptsioon ja kust lõppeb mingi ettevõtte soodustamine, võib olla riigiti väga hägune. Ta tõi näite, et Itaalias, mis on väga perekeskne riik, võetakse iseenesest mõistetavana seda, kui äris eelistatakse oma perekonda.

Hetkel kuum