Kiirlaen on endiselt lõks

Selle taga on ilmselt kiirlaenuandjate teadlik majanduslik otsus. Kiirlaenuandjad on varem pressis väitnud, et arvestades nende poolt lühiajalise tagatiseta laenu andmisega võetavat suurt riski, saabki selliste laenutoodete pakkumine tulla kõne alla üksnes kõrge intressiga. Vaielda saab muidugi selle üle, kui palju soodustab kõrge intress ise laenude tagastamata jätmist. Küsitavusi esineb aga ka seadusandja poolt astutud sammudes.

Esiteks on probleem sätte ebaselgus. On sügavalt kaheldav, kas õigusalaste eriteadmisteta võlgnik oskab TsÜS paragrahv 86 suhtes üldse mingit seisukohta võtta. Oluliselt ei aita kaasa selline konstruktsioon nagu "heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas", kuna tekib küsimus, kas heade kommete vastane kohustuste vahekord võib mingitel tingimustel olla mõistlik (ilmselt mitte). Jääb selgusetuks, miks pidi seadusandja vajalikuks normilausesse kirjutada lisaks fraasile "heade kommete vastaselt" ka sõna "ebamõistlik". Õigusnormi leksikaalselt tõlgendades võib seega jõuda järelduseni, et heade kommete vastane tehing ei ole tühine, kui see on "mõistlik". Isegi professionaalsetele juristidele on normi raske tõlgendada, ilma sõna "ebamõistlikult" eemaldamiseta. Ebaselguse ja teadmatuse tõttu võib isik, kelle tausta võlausaldaja tegelikkuses ei kontrollinudki ja kelle laenuvõtmise otsus oli tõepoolest ajendatud erakorralisest vajadusest, jätta kohtu poolt tehtud makseettepaneku või maksekäsu vaidlustamata, ehkki tegelikult võib eksisteerida reaalne võimalus, et tehing on tühine.

Kui on jõutud hagimenetlusse tekib aga vaidlus selle üle, kas laenuandja teadis või pidi teadma võlgniku erakorralisest vajadusest, kogenematusest vms asjaolust. Kiirlaenuandja üldjuhul ei saagi nimetatud asjaoludest teada, sest tegemist on sidevahendi abil sõlmitud lepinguga. Millal ta aga nendest asjaoludest pidi teadma, st mida võib pidada krediidiandja raskelt hooletuks käitumiseks, saab sisustada üksnes kohtupraktika. Kas seega piisab, kui laenuandja tuvastab avalikest allikatest, et isikul puuduvad võlgnevused, kuid ei tuvasta võlgniku tegelikku sissetulekut ja faktilist majanduslikku seisu? Näiteks seadusemuudatuse seletuskirja autorite meelest võib võlausaldaja öelda, et ta ei pidanud võlgniku erakorralisest vajadusest teadma, kui ta piisava hoolsusega kontrollis võlgniku isikut, sealhulgas võlgniku majanduslikku tausta. Täpselt milliseid toiminguid võlausaldaja "piisava hoolsuse" ilmutamiseks läbi viima peab, on hetkeseisuga aga lahtine, mistõttu on raske prognoosida vastava sisuga vaidluste tulemust. Nõutav hoolsuse määr ei saa olla ka selline, mis ebamõistlikult takistab kiirlaenuteenuse osutamist, arvestades, et üldjuhul on sellised laenulepingud siiski sõlmitud vabast tahtest ja seega heade kommetega kooskõlas.

Intressimäärade langetamise asemel võib seaduses heade kommete vastasuse mõiste laiendamine endaga kaasa tuua hoopis selle, et krediidiandjad püüavad iga hinna eest vältida (ja ilmselt väldivadki) kõrge krediidi kulukuse määraga väikelaenulepingute üle toimuvate vaidluste jõudmist kohtusse, sealhulgas maksekäsu kiirmenetlusse. Krediidiandja ei pruugi näha mõningate tehingute puhul muud võimalust kui rakendada järjekindlalt kohtuväliseid meetmeid võla sissenõudmiseks, et kohtumenetluses mitte ohustada laenusummalt teenitavat kasumit. See avaldab muidugi positiivset mõju kohtusüsteemi toimimisele, mille ülekoormatus on üldteada, kuid avalikkuse õiglustunnet riivavate liigkasuvõtjalike kuritarvituste ohvriks langenud isikute väljavaateid selline asjade seis oluliselt ei paranda.