Rahvuslik kokkulepe. Euro nimel

Ma kadestan meie valitsust ühes asjas – tal on maailma parimad kodanikud, keda valitseda. Ilma naljata.

Just kriisiaegadel tuleb välja meie inimeste tõeline loomus, kus ei visata püssi nurka, vaid tegutsetakse, kohanetakse ja mis kõige olulisem – ei hädaldata ega otsita süüdlasi. Ollakse seejuures veel suhteliselt optimistlikud.

Ühe suure kaubandusketi hiljutise uurimuse kohaselt on 70 protsendi eestimaalaste sissetulek kahanenud märgatavalt. Meil on iga viies tööealine töötu. Kõige selle juures pole tarbijahinnad sisuliselt langenud.

Kuid puuduvad meeleavaldused, streigid. Puudub "veri tänavatel". Prisma töötaja teatab sel nädalal videos rahulikult, et palgalangetus on "normaalne". See video peaks olema Kreeka töökollektiivides kohustuslik.

Ma arvan, et me saame ise oma saavutuse tõelisest tähtsusest aru alles aja möödudes, tagasi vaadates. Eesti (ja Läti ning Leedu) on tegemas midagi, mis on ettekujuteldamatu valdavas osa Euroopas. Lõuna-Euroopas on selleks inimestel liiga keevaline veri, Põhja-Euroopas liiga tugevad ametiühingud.

Siin pole enam juttu püksirihma pingutamisest, vaid välismeedia sõnu kasutades suisa amputeerimisest. Mille präänikuks on euro.

Kuigi kärped sissetulekutes pole otseselt põhjustatud euroga liitumise soovist, suurendas euro valu, kuna avalik sektor tõmbas eelarvedefitsiidi kriteeriumisse mahtumiseks rahavood kinni.

Tegemist on kõige selgema rahvusliku kokkuleppega euro nimel.