Ilves: lähiaja põnevaim töökoht ootab haridusalal

Esiteks on parimatele vabas maailmas kõik teed lahti. Meie riik on vaba ja üsna valmis, kuid kindlasti veel mitte võimeline pakkuma igal alal maailma parimat. See kehtib ka hariduse ja teaduse kohta. See tähendab, et ahvatlus õppida ja töötada kusagil mujal on suur. Kuid peame küsima: kas mujale minek on ajutine või alaline, teades, et ajutistest asjadest kipuvad sageli saama alalised.

Igal asjal ja otsusel on hind. Janunedes parimaid teadmisi, tuleb nende järele kas või maailma otsa sõita. Aga ikka meeles pidades, et oma elukeskkonda ja neid, kes seal sees, ei saa kaasa võtta. Kaasa saab võtta mälestusi ja teadmist tänase päeva kohta. Ma mõistan, et noorele inimesele on see pelk teooria. Iga vanem inimene seevastu teab omaenda kogemusest, et kõige väärtuslikumad inimsuhted, kõige tihedamad sõprussidemed – need, mis jäävad kogu eluks –, on ikka sõlmitud noorena, koolis ja ülikoolis koos kasvades.

Välismaal õppimise kasuks räägib vähemasti niisama palju ja kaalukat. Kellelegi, ammugi siis teile, parimatele, pole saladuseks meie haridussüsteemi muutumise vaevad ja ehk isegi suunakaotus, mille kohta loeme ajalehest appihüüdeid iga päev. Teie olete kõigi meie gümnaasiumi- ja ülikoolihariduse puudujääkidega vahetult ja hästi kursis. Aga tingimata ei pruugi te teada seda, kuidas valesid asju tulevikus paremini ja õigemini teha. Väga võimalik, et kõike meile vajalikku ei olegi maailmas veel välja mõeldud.

Kindlasti on seal maailmas aga teistsuguseid kogemusi ja asjade tegemise viise. Neid koju tuues ja Eesti oludele kohandades võib vähese vaevaga palju kasu saada.

Nagu märkisin, on meie riik ja tema põhikonstruktsioon suurel määral valmis. Riigiehituses vaidleme me pigem selle üle, kas magamistoa tapeet peaks olema roosa või sinine. Aga mitte selle üle, kas riigihoone vundament tuleks laduda kividest või liivakottidest.

Eesti julgeolekuprobleemid on valdavalt lahendatud. Eesti ja eestluse, meie kultuurilise arengu tulevik otsustatakse eesti koolis selle madalaimast kõrgeima astmeni. Seda on siin aastasadu, Forseliusest alates teatud. Teadsid ka Eesti riigi asutajad, et pole tähtsamat ülesannet kui oma eesti ülikooli rajamine. Sellesse töösse paisati kogu jõud ja oskus, mis meil endal võtta oli. Samal ajal ei häbenetud oskusi ja jõudu juurde küsida meie Põhjamaade sõpradelt.

Head sõbrad, aga milline on meie olukord praegu?

Meie kooli- ja ülikoolisüsteemi vormimine on veel poole peal. Avalikkuses käivitunud diskussioon uue üldhariduskorralduse, aga ka näiteks ülikoolide juhtimise küsimuses tõestab, et teema on ühiskonnale äärmiselt tähtis. Ütleksin veelgi enamat – see on Eestile hakkamasaamise, ehk isegi ellujäämise küsimus.