Kirsimäe rääkis ERR-i uudisteportaalile, et eramaal parkimise puhul tuleb käsitled kolme aspekti. Ennekõike tuleks juristi sõnul arvestada sellega, et parkimist korraldavad liiklusmärgid vastaksid seaduse nõuetele.

Teine oluline aspekt on Kirsimäe selgitusel see, et informatsioon lepingu sõlmimise, parkimistasu, leppetrahvi ja teiste parkimistingimuste kohta asub liiklusvälisel infotahvlil. "Samas pole liiklusvälise infotahvli puhul tegemist liiklusmärgiga, seega liiklusalasest regulatsioonist tulenevalt ei ole see juhtidele kohustuslikud ega siduvad."

Kuid kõige olulisem on juristi sõnul see, et kui lugeda tõesti leping parkimisteenuse osutamiseks sõlmituks, siis saab selle teenuse tarbijaks (lepingu pooleks) olla juht, kes eraparklasse oma auto pargib. Lepingu pooleks ei ole automaatselt sõiduki registrijärgne omanik või vastutav kasutaja.

"Sellest tulenevalt saavad tasumata jäänud parkimistasu, leppetrahv või muud nõuded olla suunatud vaid juhi vastu," sõnas Kirsimäe.

Kui isik jätab eraparklas maksmata, siis leppetrahvi nõuet saab sisse nõuda vaid kohtu kaudu ja õigelt isikult. "Sellepoolest erinebki eraparkla leppetrahvi nõue kohaliku omavalitsuse viivistasu otsusest, mis on mootorsõiduki omanikule või vastutavale kasutajale siduv ning kuulub kohesele sundtäitmisele."

Seega juhul, kui juht ei ole parkimisoperaatorile teada, kuna viimane jääb passiivseks, on parkimisoperaatoril tõendamiskoormus, kuna peab välja selgitama lepingu poole ehk tegeliku juhi.

Seda aga raskendab täiendavalt asjaolu, et parkimisoperaatoril puudub juurdepääs liiklusregistrile.

"Sisuliselt tähendab see, et parkimisoperaator ei tea, kes on mootorsõiduki omanik või vastutav kasutaja ega saa küsida, kes mootorsõidukit kasutas," selgitas Kirsimäe.