Kui Kalamajas aastal 2008 avas uksed kohvik Boheem, oli see tollases kangete salvrättide ja lounge'ide maailmas justkui ilmutus. Mis sest, et algaja kelnerpoiss pannkoogi kogemata lauale kummuli keeras, peaasi, et kohal oli hing sees.

Nüüdseks on esimesele boheemile hulganisti vähem või rohkem boheemlikke järglasi tekkinud. Üks neist on Kompott - Tallinnas Narva maanteel sisse seatud väikelinna-vanaema kodu taoline kohvik. Või Põhjaka mõisa restoran, mis sellel suvel õuest häärberisse kolis, aga jäi endiselt mõõdukate hindade ja värske eestimaise roaga lahedaks kohaks. Või Gourmet Coffee Kadriorus, Eesti kõige kohvilõhnalisem kohvik. Paariaastase hilinemisega avastasin ka Muhu kalakohviku, parimas saarestiilis peretoa moodi söögikoha.

Lihtne koht on Kalamaja Moon, kus geniaalne kokk Roman ja tema pere väga head toitu teevad ja valitud veine juurde pakuvad. Avati see 2009. aasta viimasel kuul, kuid juba poole aasta pärast hinnati Tallinna parimaks restoraniks.

Lõpuks ometi on kohviku- ja restoranipidamine in. Uued kohad ei kogu kuulsust mitte trendikate sisekujundajate, vaid ka omanike või esindusisikute säravate persoonidega.

Kõigepealt muidugi Eesti kõige euroopalikum kohvik Komeet (avati küll juba 2009. aasta lõpus), mille ukse taha tekkis suvistel õhtutel lausa järjekord. Jah, teenindus on küll vilets, aga kohviku esinduspersooni Anni Arro sära toob kohviku ikka ja jälle rahvast täis. Arro-Kokamäe tiimi indu ja kuulsust jätkub ka Haapsalusse, kus pisut rohkem kui aasta on olnud avatud Epp-Maria-nimeline kaunis koogi- ja veinituba.

Rahvast täis on ka Mamo, miljonilahutusega meediataevasse tõusnud äri- ja telenaise Margit Hakomaa bistroo Liivalaia tänavas, kus aetakse eriliselt tervislikku rida - salateid garneeritakse kuusekasvudega ja šokolaadikooki tehakse punapeedist. Ja Nano, Eesti modellinduse esiema Beatrice'i (sala)söögikoht, mille lahtiolekuajad sõltuvat toidutegemiseks vajalikust inspiratsioonipuhangust.

Pärnu kuuma suve kuumim uudis oli aga kunstiperekond Huimerinna kohvik Supelsaksad. Nende barokselt lopsakad koogid said hetkega linnalegendiks.

2010 tegi lõpu tärgeldatud salvrättide terrorile. Kui uutes kohtades ongi laual lina (enamasti ei ole), siis on see värviline, et plekid enda teada jätta.

Veel uudiseid: 2010. aasta andis Eestile esimese gastropubi Clayhills, kus restoranitasemel roogi saab nautida lahedas õllekeskkonnas, esimese resto-store'i Sfäär, kust saab sööki ja moekaupa korraga, ja Mahediku - esimese ökokohviku gurmaanidele.

Rahvusrestoranid, mille üldine tase aastatega pigem alla- kui ülesmäge on läinud, said juurde kolm säravat uustulnukat: Lähis-Ida köögiga El Pasha, Tai restoran Krua ning ehtitaallaslike maitsetega La Locanda Delicia.

Minu selle aasta söögi- ja joogielamuste ühes servas on Uue Maailma festival, kui üheks septembrikuu nädalavahetuseks täitusid tänavad kodu-, kuuri-, garaaži- ja tänavanurgakohvikutega. Teises servas asub aga Pädaste mõisa restoran Alexander, mis vaatamata sellele, et olin erakordseteks elamusteks valmis, suutis ikkagi oma romantilise atmosfääri ja kulinaarse tulevärgiga üllatada.