Duell kättemaksu ja andestuse vahel

Susanna Bieri film "Taevariik" püüab lahti mõtestada, mis ajendab inimsuhete keerulises maailmas ühtesid kätte maksma, aga teisi andestama.

Taani režissööri filmi "Taevariik" on saatnud suur edu. Hiljuti pälvis linateos parima võõrkeelse filmi Oscari ning saamata ei jäänud samas kategoorias ka Kuldgloobus.

Filmi keskmes on lihtne taani pere. Perepea Anton on arst, kes jagab oma elu idüllilise Taani väikelinna ja Aafrikas asuva pagulaslaagri vahel. Nendes kahes teineteisest kardinaalselt erinevas maailmas on tema ja ta perekond silmitsi konfliktidega, mis panevad nad raskete valikute ette. Ühele poole sellel skaalal jääb kättemaks, teisele poole andestus.

Pingeliste peresuhete kõrval selgub tõsiasi, et Antoni kümneaastast poega Eliast kiusatakse koolis. Klassi tulnud uus poiss Christian asub Eliast kaitsma.

Kahe poisi vahel kujuneb kiirelt välja tugev side, mis võib ühtäkki puruneda, kui Christian kaasab Eliase ohtlikusse ettevõtmisesse, millel võivad olla väga traagilised tagajärjed. Poiste sõprus pannakse proovile ja nende elud seatakse ohtu. Vanemad on need, kes saavad lastele appi tulla, et aidata neil kättemaksu ja andestuse vahel valida.

Küsimuse peale, miks just need kaks poolust filmis vastakuti seatud on, vastas filmi režissöör kindlalt, et need lihtsalt domineerivad meie maailmas järjest rohkem.

"Sõna "kättemaks" on saanud osaks meie igapäevasest sõnavarast. Kümme aastat tagasi ei kasutatud seda sama kergusega, ent nüüd oleme kõik selle lõksus. Sellest on saanud täiesti tavaline mõiste. Enamikule inimestest pole see siiski iseenesestmõistetav, aga et see on kogu aeg ajalehtedes ja uudistes teemaks, siis seisame sellega pidevalt vastakuti," selgitas režissöör Susanna Bier Oscari võitmisele järgnenud intervjuus.

"Ma arvan, et see film ise on meelelahutuslik ja kaasahaarav, pannes nimetatud mõistete ja nende mõju üle mõtisklema. See film mõistab iha kättemaksu järele ja selle järele, et maailmas taas mingi õiglus luua, ent viitab väga selgelt ka sellele, et mingit rahulolu hiljem ei tule. Minu isiklik seisukoht on, et andestus on palju parem tee asjadega edasi minna," täiendas Bier.

Kui film neil teemadel suudab mõtlema panna, siis on ta oma eesmärgi Bieri sõnul täitnud. "Film ei anna neil teemadel mingeid vastuseid ja ma ei teagi õigeid vastuseid. Polegi minu töö filmitegijana enda arvamust peale suruda, pigem ikka küsimusi tõstatada ja loota, et publik mõtleb need enda jaoks ise lahti," rõhutas Bier.