1 euro = 10 eurot, ehk kuidas saada rohkem maksuraha

Äsja saime teada uue valitsusliidu programmi. Kuigi läbirääkimistel sidusid osapooled lubatu selgelt selle elluviimiseks vajaliku maksumusega, seisab konkreetsem tegevus ees. Programmis tõdetakse, et riigi suur vastutus, mis võimaldab konkurentsivõimelist majanduskeskkonda rahastada, on elujõuline riigieelarve, stabiilne maksusüsteem, võimalikult madal ning majanduslikult mõistlikult jaotuv maksukoormus. Kui palju see kõik ikkagi maksab ja kust selleks raha saadakse?

Lühiajalises vaates võime avalike kulutuste tarbeks raha võtta varade müügist või laenudest, kuid varad ammenduvad ja laenud tuleb tagasi maksta. Seega üks ja põhiline allikas, mille arvel riik tagab avalike teenuste osutamise, on maksutulu. Mida paremini läheb maksumaksjal, seda suurem on maksulaekumine.

Majanduse elujõulisus sõltub konkurentsist. Kui turuosalised on võrdsetes tingimustes, tekib aus konkurents ja kasvab ka majandus. Kui mõni maksumaksja jätab oma maksukohustuse kas või osaliselt täitmata, on tal ausa maksumaksjaga võrreldes konkurentsieelis - ta saab oma kaupa-teenust soodsamalt pakkuda. Mida rohkem maksude tasumisest kõrvale hoitakse, seda olulisemaks muutuvad järelevalve tegevused. Küpses ühiskonnas kannavad suure osa vastutusest ja hoolsuskohustusest maksumaksjad, kes peavad ise olema aktiivsed ja tahtma näiteks katusorganisatsioonide kaudu oma sektorit puhastada. Positiivseid näiteid on tuua hiljutistest ehitus- ja kütusefirmade sammudest turul toimetavate sulide vastu.

Igal aastal jääb osa maksudest saamata just nende pärast, kes püüavad ebaaususega saada endale konkurentsieelist. 2009. aastal hindasime laekuma pidava ja tegelikult laekunud maksu vaheks ehk maksuauguks 7,5 miljardit krooni (ca 500 miljonit eurot). Igaüks võib siin ise mõelda, mida kõike oleks võimalik riigis paremini teha, kui kas või osa sellest rahast saaks eelarvesse tagasi võita.

Ma ei tea riike, kus maksuauk puuduks. Küll ei ole kõik selle suurust veel mõõtma asunud. Ka meie näitaja on hinnanguline. Kuid pildi probleemi olemusest ja suurusest see annab ja aitab planeerida tegevusi selle vähendamiseks. Meetmed maksuaugu kahandamiseks võivad olla nii maksupoliitilised kui ka administratiivsed. Maksupoliitilised meetmed otsivad õiguslikke lahendusi rakendada makse nii, et nendest kõrvalehoidmise võimalused oleksid minimaalsed. Riskianalüüsi kaudu näeme rohkem maksudest hoidumist, kui meil on töötajaid selle tõkestamiseks.

Ometi saame pakkuda ühe retsepti eelarveraha suurendamiseks. Kui investeerime halduri tegevusmahtudesse näiteks 1 euro, võib see riigieelarvesse tuua lisaraha kuni 10 eurot. See looks ka parema konkurentsi, mis omakorda mõjutaks positiivses suunas majanduskasvu, lisanduks täiendav maksuraha. Oluline on ka investeerida uutesse IT-lahendustesse, mis teeks maksude tasumise veelgi mugavamaks ja kiiremaks.

Ühesõnaga, käivituks positiivne tulude genereerimise süsteem ilma makse tõstmata. Tõhus ja piisavas mahus järelevalve toob kaasa ka õiguskuulekuse kasvu, sest maksumaksjatel on selge teadmine, et maksudest hoidumisest saadakse kindlasti teada. Õiguskuulekuse kasv hakkab omakorda mõjutama tulude kasvu mudelit ehk rakendub majanduskeskkonna isepuhastumine. Teatud hetkel võime nii saavutada olukorra, kus suurema järelevalve vajadus uuesti väheneb, sest teadlikkuse tõus ja oma vastutuse tajumine on oma töö teinud - maksumaksjad ise tagavad ausa maksukeskkonna. Siis saab vähendada järelevalvelisi tegevusi. Selle protsessi toimimist saab mõõta läbi maksude kogumiseks tehtavate kulude suhte kogutud tuludesse ja nende andmete jälgimine annab võimaluse nõuda maksuhaldurilt oma tegevuse pidevat tõhustamist.

Nii nagu ühelgi riigil pole õnnestunud vältida maksuauku, ei saa keegi teatada, et varimajandus pole probleem. Varimajandus teeb muret ka meile - maksude maksmise harjumus ja kultuur on kõikuma löönud. Ehkki varimajanduse osa jääb Eestis alla 10%, on mure jätkuvalt salaalkoholi, -sigarettide ja ümbrikupalkade pärast.

Kokkuvõttes - on olemas lahendus täiendava rahalise katte leidmiseks riigi pakutavatele teenustele. Seda saab teha mõjusama maksude haldamisega, mis toob kaasa positiivsete sündmuste jada - nii majanduskeskkonna täiustumise kui ka maksutulude kasvu - ja loob keskpikas perspektiivis eeldused ka kulude kokkuhoiuks.