Maa müüki välismaalastele ei tasu üldsegi karta

Muidugi toimusid need ostud n-ö tagauksest ehk omandati põllumajandusettevõtte aktsiad, millega maa lihtsalt kaasa läks. Tekib kaks küsimust: kas piirangute kaotamise järel suureneb reaalselt väliskapitali huvi Eesti põllumajandus- ja metsamaa vastu ning kas see on olemuselt halb ning ohustab riigi alustugesid?

Huvi peaks suurenema. Teoreetiliselt peaks huvi tõesti suurenema, sest mida vähem on turul piiranguid, seda lihtsam on kapitalil sinna siseneda. Kindlasti õhutab huvi tagant ka toiduainete globaalne hinnatõus, mis toidutootmise üha tasuvamaks muudab.

Sellisel juhul satuvad investorite huviorbiiti eeskätt toimivad põllumajandusettevõtted, mille ostmine on väliskapitalil aga maamüügile kehtestatud piirangutele vaatamata olnud võimalik. Seega arvan, et kui lähitulevikus peaks mõni põllumajandusettevõte minema välismaalaste kontrolli alla, ei olnud põhjuseks mitte tühistatud maamüügikeeld, vaid globaalsed protsessid.

Välismaalaste toimetamine Eesti põllumajanduses käib paljudele närvidele. Eriti nüüd, kus see äri end taas ära tasub. Kuid suures plaanis ei ole see negatiivne, kui leidub välismaalasi, kes Eesti maaelu arengusse oma panuse soovivad anda. Seda eriti juhul, kui kohalikud inimesed pole pidanud seda võimalikuks teha. Kindlasti leidub ka negatiivseid näiteid, nagu eelmainitud Leedu Agrowill, mis Põlva Piimast raha välja kantis, kuid äris ja elus tehakse ikka sigadusi, olgu leedukate või eestlaste poolt.

Vallad peaks uustulnukad oma hingekirja meelitama. Kohalikud omavalitsused võiksid ja peaksid hea seisma, et maale saabunud välismaisel ettevõtjal tekiks soov samasse ka elama kolida, nagu tegelikult mitmel pool on ka juhtunud. Sellisel juhul saab vald juurde tubli maksumaksja, tööandja ja elu edendaja.

Välisinvestorite võimalik huvi kasv Eesti põllumajanduse vastu pole olemuselt halb ning ma ei soovitaks uskuda poliitikuid, kes kardavad, et eestlased jäävad sulaseks omal maal. Kohati võib see ju nii minnagi, aga suures plaanis peaks investeeringute suurenemine tõstma maa hinda, mis tähendab, et tulusaks võib muutuda ka uudismaa ülesharimine, mis praegu seisab söödis ja võsastub.

Loomulikult peaks riik eeskätt seisma selle eest, et oma kodanikel oleks võimalik tegeleda meelepärase ettevõtlusega, kaasa arvatud põllumajandusega. Kui selleks on vaja rakendada varjatud kaitsevõtteid, siis ei maksa seda häbeneda. Riik ei saa kontrollida eramaa müüki, küll aga suunata enda käes oleva maa kasutamist.

Vaba maad on küllaga. Veebruari seisuga oli riigi omandis üle 150 000 hektari erastamisele minevat vaba põllumajandusmaad pluss rohkem kui 104 000 hektarit erastamisele kuuluvat vaba metsamaad. Kuigi riigil on raha vähe ja eelarve täitmise nimel käib maamüük täie hooga, tuleks kaaluda piduri tõmbamist.

Põllumajandus- ja metsamaa erastamisega pole mõtet kiirustada, vaid pigem oodata ära, kuidas sündmused maaturul arenevad. Vahest on riigile kokkuvõttes kasulikum, kui tal on olemas väärtuslik maareserv, mida põllumeestele pikaajaliselt välja rentida ning aegamisi ka erastada, mitte tekitada ülepakkumisega olukorda, kus põllumehele oluline tootmisvahend satub spekuleerimise objektiks, olgu spekulant siis välismaalane või meie oma kapitalist.