Kriis allutab turuosalised sise- ja välismõjustamistele

Äripäev kirjutab täna endiselt hoogu koguvast kriisist, mille usaldamatuses peituvad algpõhjused ähvardavad uue majandussurutisega.

Äripäeva hinnangul ollakse kriisi ootuses erakordselt vastuvõtlikud mõjutustele ja manipulatsioonidele, mistõttu tasub olla tähelepanelik ning skeptiline nii masside käitumise kui ka ekspertide kommentaaride suhtes.

Kirjutasime esmaspäeval, et varsti olukorra kirjeldamiseks sobivad majandusmõistete asemel üha paremini psühholoogiast tuntud terminid. Segastel aegadelgi on omad võitjad, kes kasutavad ära inimeste kalduvust kasutada otsuste langetamisel paljuski stereotüüpidel põhinevaid otseteid.

Ilmselt üheks kõige mõjusamaks mõjutamisrelvaks on sotsiaalne tõendus. Sisult on tegu karjaefektiga, mille parimaks näiteks on just praegune maailma börside müügilaine. Selle aluseks on ühelt poolt määramatusest tingitud ebakindlus - mis saab edasi, ning teisalt sarnaste inimeste, näiteks väikeinvestorite, käitumine. Kuigi iseenesest võib müümine praegu olla isegi mõistlik, võib veelgi kasulikum olla sihtida nende aktsiate ostu, millel on suur potentsiaal ning mida kabuhirmus võileivahinna eest müüakse.

Kriitiline meel on abiks ka suhtumises autoriteetsusesse. Äripäeva loetavamaks looks viimasel nädalal oli investor Marc Faber'i arvamus, et tagasipõrget aktsiaturgudel peaks vaatama võimalusena aktsiad müüa ning maailma majandust ootab ees totaalne kollaps, mis võib lõppeda sõjaga. Palju tähelepanu pälvis legendaarse Warren Buffeti arvamus, et majandust kaksiklangus pigem ei ähvarda. Otsusest, kumb on suurem ekspert, sõltub, kas minna tikke ja küünlaid ostma või jätkata igapäevaelu raskuste ületamist tavapärasel viisil.

Kuid kummal on õigus? Siinkohal on väga olulisel kohal meeldivus. Kaldume uskuma, et meiega sarnane inimene, kes meile meeldib, teeb ka õigeid otsuseid. Seejuures pole olulised tema pädevus, teadmised või oskused. Piisab, kui ta lihtsalt meeldib. Eriti, kui pakub välja lihtsaid lahendusi. Kuid sellel, kas meeldib SEB Hardo (Pajula), Swedbanki Annika (Paabut) või Nordea Tõnu (Palm), ei tohiks olla otsustamisel mitte mingit tähtsust.

Kriisi tingimustes on turuosalised osavalt mänginud ka nappusele. Asjad muutuvad atraktiivseks, kui nad on vähem kättesaadavad. Olgu see suhkur või kuld, aktsia või võlakiri, mets või maa - mida vähem seda tajutavalt on, seda rohkem me seda ihaldame. Mõtlemata, kas see nappus on tegelik või näiline.

Kohustumine ja järjekindlus on ilmselt kogu börsi liikumapanevaks jõuks. Sest kui omanik on juba väljastanud müügi- või ostuorderi, kokkuleppest reeglina ei taganeta. Isegi juhul, kui vahepeal on selgunud uued asjaolud või tehingule lisatud uued tingimused. Täpselt samamoodi müüakse juba otsustatud autoostule lisaks kallis ports lisavahendeid. Samasse järjekindluse ohuauku astusid ka Euroopa liidrid, kes nägemata oma tegude tulutust kustutavad jätkuvalt võlatuld uute rahavoogudega.

Viimaseks salakaval vastastikkus. See ei toimi vaid mina sulle, sina mulle printsiibil, vaid ka vastupidi - jätsid mulle midagi tegemata, oled võlgu.

Ebavõrdset vahetust on osavalt kasutatud näiteks Soome poliitikud siserahu tagamiseks - Kreeka II abipaketi garantiidele tagatisi küsides jäi tagaplaanile, et Euroopa majanduse ja rahandussüsteemi kokkukukkumisel on neist üsna vähe tolku.

Eks mõistlikumad poliitikud Winston Churchillist Lennart Merini on rahvale ikka lubanud vaid higi, verd ja pisaraid.

Autor: ÄP