Toetuste karjuv ülekohus

Kas jälle on süüdi meie põllumees, kes õigel ajal oma nõudmisi ei esitanud?

Kuid liitumine Euroopa Liiduga toimus ju nii, et meie põllumees sai alles hiljem teada, millisesse olukorda ta pandi. Meie põllumeestele ei antud liitumise eel märku, et toetused jäävad vanemate liitunud riikidega võrreldes mitu korda väiksemaks. Vastupidi, meile jagati ju juba enne liitumist toetusi. Või oligi tegemist lihtsalt kalastuskoha sissesöötmisega?

Must stsenaarium. Juhul kui kaob põllumajandussaaduste ülejääkide turg ja maailmaturuhinnad kujunevad toiduainete puuduse tingimustes, toimub järsk hinnahüpe, mille mõju meie tarbijale on eriti ränk, kui puudub küllaldane kohapealne tootmine. Sel juhul ilmnevad kiiruga tehtud liitumise puudused ja sellega kaasnenud ohverdamise hind täies ulatuses.

Kahjuks pole üldsus seda piisavalt teadvustanud. Samuti ei mõisteta, et meil vahel müügile ilmuvad Soome toiduained ei ole odavamad mitte sealsete põllumeeste suurema suutlikkuse tõttu - põhjuseks on viiekordne vahe toetuste suuruses. See on kujukas näide, kuidas suuremad toetused aitavad toiduainete hinda all hoida.

Igal juhul jään selle juurde, et nõudmised peavad olema esitatud ametlikult, õigeaegselt, argumenteeritult ja jõuliselt. Pealegi, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja jõust üksi ei piisa. Juhul kui nõudmist ei toetata nii laiuti kui ka ülaltpoolt, valitsuse tasandil, võib ainuüksi koja nõudmine anda ELi ametnikele ebaõige signaali.

Seega, need, kes praegu ei toeta meie põllumeest, hülgavad oma rahva.

Toimetuselt. Johannes Valk kirjutas selle artikli soovitamaks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojal olla Euroopa Liidult võrdsete konkurentsitingimuste nõudmisel jõulisem.