Private label'i dikteerib klient

Põhjus, miks Eesti tarbija ostab toidupoes iga kümnenda euro eest private label'i toote, ei ole seotud tootesortimendi piiratusega, vaid tarbija hinnatundlikkusega. Veebruaris-märtsis TNS Emori korraldatud tarbijauuringust ilmneb kaks selget hoiakut. Esiteks, et ostjad otsivad poodidest üha enam soodsa hinnaga tooteid. Põhjuseks, et reaalpalk Eestis ei tõuse ning säästlikkus elustiilis ja tarbimises on paljude jaoks vältimatu, kuid paljudele ka lihtsalt arukas valik. See trend on selgelt tunda juba viimased 2-3 aastat.

Private label on maailmas kasvav trend. Siit ka põhjus, miks olles teadvustanud tarbijaeelistusi, on tehtud jõupingutusi, et neile ootustele vastata. Asjaolu, et Rimi ning Säästumarketi omatoodete osakaal moodustab praegu kaubavalikust 16%, ei ole juhus.

Omatoodete arendusstrateegia on Rimi hinnangul konkurentsiabinõuna möödapääsmatu samm. Seda kinnitab ilmekalt private label'i võidukäik Euroopas ja USAs, kus poekettide omatoodang moodustab kuni poole kogu kaubavalikust. Jaekaupmeestena on lühinägelik seda fakti eitada.

On vaid aja küsimus, millal tänastes uuringutes ilmnevad tarbijahoiakud kajastuvad ka hinnatundliku ostleja kaupluse valikul. Jaekaupmehe ülesanne on pakkuda tarbijale seda, mis vastab tarbija ootustele. Sortimenti kaupluses kujundab tarbija. Tootja ja kaupmehe ülesanne on neid ootusi aimata, näha, täita ja võimalusel ületada.

Private label'it nõuab klient. Emotsionaalselt tajutud madalam kvaliteet ei ole tegelikult see, mis private label'it bränditootest eristab. Suurim erinevus seisneb omamärgitoodete soodsamas hinnas, mis on saavutatud turunduskulude puudumise ning mastaabiefektiga.

Fakti, et suurt kogust on kuluefektiivsem toota kui väikest, pole siinkohal põhjust tõestama hakata. Eesti tootjatele on erinevate kauplustekettide private label'i tootetellimused vajalik sisend. Seda nii selleks, et siseneda välisturule kui ka selleks, et kogu tootmisressurssi maksimaalselt ära kasutada.

Turul toimub vaba, tõsi, ka väga tihe konkurents. Müüt sellest, kuidas kauplusteketid survestavad Eesti toiduainetööstuse ettevõtteid tootma kaupluseketile omatooteid alla omahinna, ei vasta tõele.

Plaanimajanduse ja sovhooside aeg on möödas. Meil ei ole juba ammu aastateks fikseeritud hindu, niisamuti ei ole ühelgi osapoolel kohustust osta, müüa või toota kaupu hinnaga, mis ei ole talle vastuvõetav.

Loomulik nõudlusele-pakkumisele tuginev turuloogika ju eeldabki, et tootja püüab küsida kõrgeimat ning kauplus madalaimat võimalikku hinda. Kogu tarneahelas on kuningas klient ja edu saavutamiseks (loe: konkurentsis elus püsimiseks) tuleb seda mõista. Nagu ka seda, et omamärgitoode on kvaliteetne alternatiiv bränditootele, mis aitab raha kokku hoida. Kõigil.