Kujutage ette olukorda, kui lähedane sugulane või vähemasti hõimlane, satub hätta ja vajab abi. Kuigi teate, et ta on varem valetanud ja vassinud, aitate teda solidaarsusest. Möödub mõni kuu ja pere must lammas on taas ukse taga abi palumas. Aitate teda teinekordki, sest tema üha halvenev olukord heidab soovimatult varju ka teistele liikmetele. Kolmandal korral võtate juba pideva peavalu põhjustaja osad kohustused üle või kirjutate need lihtsalt korstnasse.

Ja siis, kui just tärkas lootus, et ehk saab probleemi üks kord kaelast ära või vähemalt asuda tulekustutamiselt sisuliste küsimuste juurde, käitub lammas isekalt ja ettearvamatult. Just nii nagu ise soovib, rikkudes sõlmitud kokkuleppe ja jättes Teid taaskord rumalasse olukorda õlgu kehitama.

Täpselt sedamoodi käitus Kreeka, kui riigi peaminister George Papandreou teatas ootamatult, et kavatseb Kreeka uue abipaketi rahvahääletusele panna. Alles nädalapäevad tagasi leppisid euroala liidrid kokku, et Kreeka saab uue, järjekorras kolmanda, 130 miljardi euro suuruse abipaketi ning 50% Kreeka avaliku sektori võlakoormast läheb mahakandmisele. Kreekal tuli nõustuda uue kärpekavaga, millega kaasnes uus protestilaine.

Veel enne kui tint kokkuleppel kuivas, rebis Kreeka peaminister leppe sisuliselt ribadeks. Ehk veel enne, kui erainvestoritega on saavutatud lõplik kokkulepe ning välja töötatud tehnilised detailid plaani teostamiseks.

Papandreou põhjendas otsust laiema poliitilise toetuse vajadusega. Äripäeva meelest on tegu lihtlabase populismiga, mida aetakse aga terve Euroopa arvelt. Kreeka liidrid ei soovi vastutust võtta ega seda ka jagada, vaid nihutavad vastutust endalt rahvale. Ükskõik kuidas rahvas otsustaks, jääksid Kreeka poliitikud puhtaks. Abstraktset rahvast süüdistada niikuinii ei saa. Seda enam, et pole üheselt selge, mille üle rahvahääletust peetakse?

Omaette küsimus on, kuidas sai midagi sellist üleüldse juhtuda? Kas selline stsenaarium lepiti kokku või tuli see ka tegelikult ootamatusena? Kas selline riskistsenaarium mängiti vähemasti läbi? Kui nii, siis milline on varuplaan? Või mida Kreeka valitsus sellise sammuga saavutada üritab - kas võlgade täielikku kustutamist või eurotsoonist lahkumist? Küsimused on esialgu vastuseta, kuid näib, et Euroopa Liidu liidrite järjekordne katse ehitada võlakriisi levikuks tulemüür jooksis sisuliselt liiva juba enne müüri ladumist. Juba päev pärast kokkuleppe saavutamist hakkas turgudel tähelepanu Kreekalt Itaaliale pöörduma, kui rambivalgusest taandunud Kreeka seadis end taas esiplaanile. Otsusele rahvahääletusest andsid turud hääleka ja kohese hinnangu, kui börsidel järgnes teatele lausmüük ja aktsiahindade järsk langus.

Kreeka otsus ei ähvarda Euroopat uue kriisiga, vaid on kriisi jätkumise juba põhjustanud. Kuid Euroopa musta lammast karistada või korrale kutsuda ei ole enam mõtet, sest isekas käitumine on tema loomuses. Selleks, et tulemüür püsiks, ei ole muud lahendust, kui must lammas karantiini saata või karjast välja heita, päästes vajadusel võlausaldajaid. Vastasel juhul olukord halveneb kindlasti. Eriti juhul, kui hunt (loe: võlakriis) viib karjast kõige paremad lambad. Ehk lõputult jätkuv kriis sunnib lahkuma tugevamad riigid nagu Soome ja Saksamaa. Otsus on seda lihtsam, et Kreeka kärbete valu ületab ilmselgelt juba eurotsoonist lahkumise valu.

Autor: 1706-aripaev