Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Söögikohad võivad osutuda kullaauguks
Motley Fool toob värskes analüüsis välja, et restoranisektor (täpsemalt kiirtoitlustussektor) on USAs olnud viimase kümnendi üks põhjuseta tunnustuseta jäänud sektoritest. Kui enam kui 50 restoraniketti haldava National Restaurant Newsi indeks on viimase dekaadi juures tõusnud 130 protsenti, siis turg tervikuna (S&P 500 indeksi alusel) kõigest 4 protsenti.
Investeerimissait toob välja, et maailmas, kus on nüüdseks juba 7 miljardit suud ja kus rahvaarv jätkab pidevat tõusu, võiks ka restoranikettide võidukäik jätkuda.
Miks siis toitlustuskettidesse investeerida? Eelkõige seepärast, et inimesed vajavad alati toitu ning söögikohad on üks esimesi kohti ja võib-öelda ka meelelahutusi, kuhu palgapäevast üle jääv vaba raha suunatakse. Toidu järgi on üldjuhul stabiilne nõudlus ning restoranide käivet ei mõjuta ka ei tehnoloogia areng, innovatsioon ega ka geopoliitilised sündmused. Samuti ei ähvarda toitlustussektorit toodete ja teenuste sisseostmine. Lisaks sektori stabiilsele nõudlusele on ka toitlustussektori aktsiad küllalt rahulikud. USA kümne suurima restoranifirma aktsia keskmine beeta on 0,81, mis näitab et ehkki restoranisektori aktsiad liiguvad turuga samas rütmis, on väärtpaberite liikumisamplituud veidi tagasihoidlikum.
Kõige rohkem mõjutavad toitlustusfirmasid eelkõige toorainekulud (toidu maksumus) ja tarbijate kulutusharjumused.
McDonald'si aktsia on olnud kullaauk. Restoranifirmade edust annab aimu maailma kõige tuntum kiirtoidukett McDonald's, mille aktsia on alates on 1965. aasta börsidebüüdist näidanud ligi 300kordset aktsiahinna tõusu (keskmiselt ca 15% aastas). Siia otsa lisanduvad veel dividendimaksed (praegu on firma dividenditootlus 3,0%). Äramärkimist väärib veel fakt, et üleüldise aktsia- ja võlakirjaturgude languse taustal tegi McDonald'si aktsia alles novembri alguses tipptasemeid, ületades esmakordselt ajaloos 95 dollari joone.
Ning ega kehvalt pole läinud ka kogu sektoril. Restoranisektori liikumisi kajastava Morningstari indeks on viimase viieteistkümne aasta jooksul ületanud turu keskmist (S&P 500 indeksi) 5,2%-11,4% aastas.
Restoranisektori ettevõtteid on investoritel hea käepäraste vahenditega analüüsida, kuna nende teenuse ja toodete kvaliteeti on väga lihtne kontrollida. Niisamuti ka rahva huvi toidukohas söömise vastu.
Restoranis käiakse füüsiliselt kohal. Motley Foolis tuuakse välja näiteks Mehhiko kiirtoidule spetsialiseerinud Chipotle Mexican Grill, kus ettekandja eiras kogemata kliendi soovi, pannes burrito vahele riisi. Selle asemel, et hakata sealt riisi välja koukima, viskas ta burrito minema ja tegi kliendile uue, näidates sellega, et lojaalse kliendi hoidmine ja talle vastutulemine on märksa tähtsam ühe täidetud pannkoogi minemaviskamisega kaasnevast kulust.
Restoraniäri suureks eeliseks on see, et seda on väga raske muuta e-kommertsiks, kuna lisaks kaubale makstakse ka teeninduse ja söömisega kaasneva nn meelelahutuse eest. Tõsi, sööki võib küll koju tellida, aga see restoranipidajat vaesemaks ei muuda.
Kuna nn kaupa müüvad poed liiguvad pidevalt internetipoodidesse, võib tulevikutrend olla selline, et üha suuremas osas kaubanduskeskustes hakkavad ilma tegema teenindussektori ettevõtjad. Sellega seonduvalt võivad ärikinnisvara rendihinnad hakata isegi langema, mis mõjub hästi restoranipidajate marginaalidele.
Uue ringi säravad söögikohad. Pikemat tulevikuperspektiivi arvestades võib Motley Foolis ilmunud arutluse kohaselt kõige enam võita nooremad ja veel kiires kasvufaasis toitlustusfirmad nagu näiteks Panera, Buffalo Wild Wings ja Chipotle.
Samas võivad kasu lõigata veel ka USA turul tugevalt sisse söönud ja domineerivad suurfirmad (Yum!, Starbucks ja McDonald's), kes on oma tugeva kaubamärgi viinud Hiina ja teistesse kiire kasvuga riikidesse.
Nii näiteks teenib Yum! Brands (kelle alla kuuluvad kaubamärgid KFC, Pizza Hut ja Taco Bell) juba praegu Hiinast ligi 60% oma tegevuskasumist. Lisaks on tugevad kaubamärgid tänu oma heale nimele ja usaldusväärsusele võitnud ka Hiinas kohalikelt tegijatelt turgu.
Nii et väärtpaberitest ei maksa taga ajada seksikust, vaid seda, kuivõrd hästi nad sulle aitavad võid ja vorsti leivale teenida.